Tule minevikku!

Jõulud kardinate taga Kuigi nõukogude ajal ei keelanud jõulude tähistamist ükski seadus, oli jõulude kaotamine osaks kommunistide kirikuvastasest võitlusest. Jõulupühad muudeti tööpäevadeks ning nende tähistamist saatsid kriitika ja karistusedki. Inimesed leidsid siiski viise, kuidas neid südamelähedasi pühi pidada.

KADRI BANK

1.DETSEMBER 2019

3 min read Nääripidu ühe väikelinna kooli 8. klassis. Näärivana ette astub tütarlaps, kes loeb paki saamiseks salmi:

„Kullakallis näärivana, kus sa panid jõuluvana? Saatsid Siberisse vist, sest ta polnud kommunist.“

Salmi sõnad on koolis ammu ringelnud. Kuna tüdruku perekonnas peetakse heast huumorist lugu, tundub talle, et selle luuletuse näärivanalegi lugemine on lahe idee.

Kuigi aasta on 1986 ning kuskil kaugel võimukoridorides on riigiisad juba võtnud uutmise kursi, järgneb siin Eestimaa väikelinnas sellise luuletuse lugemisele karistus. Õpilase vanemad kutsutakse kooli, ta saab käskkirja ja käitumise hindeks pannakse rahuldav, ähvardatakse isegi mitterahuldavaga.

Tagantjärele vaadates pole ime, et see pealtnäha lihtne vemmalvärss oli nõukoguliku uue inimese kasvatajatele pinnuks silmas. See tõi ju esile tollase ühiskonna kaks suurt tabu: küüditamise Siberisse ning jõulude haihtumise vaata et üleöö.

Nõukogude näiline usuvabadus Nõukogude Liidus kehtis põhiseaduse järgi küll usuvabadus, ent kommunistliku partei programmi üks põhialuseid oli ateism ja eesmärgiks seati täiesti usuvaba riigi loomine.

Kommunistid ei sallinud kirikut ja usklikke. Nõukogude Venemaal represseeriti vaimulikke ja üritati inimesi õigeusukirikust eemale tõmmata juba 1920. aastail. 1929. aastal võeti vastu seadustik, mis seadis kirikutele suured maksud ja natsionaliseeris kirikuvarad.

Kui algas Nõukogude okupatsioon, võeti see seadustik üle ka Eestis, ent enne seaduste täielikku ellurakendamist jõudis kätte Saksa okupatsioon. Kiriku tegevust jõuti siiski piirata: keelustati usuõpetus, suleti vaimulikud seminarid ja Tartu ülikooli usuteaduskond ning ülikooli raamatukogus hävitati vaimulikku kirjandust. Välja anti valdavalt tõlgitud ateistlikku kirjandust ja perioodikat.

Ka kiriklikud pühad, sealhulgas jõulud, sattusid propaganda löögi alla. „Jõulud, hoolimata kõigest sentimentaalsusest, kõigest mälestusteromantikast, millega on püütud suhkurdada neid, alati on paljastanud kapitalistliku maailma kohutavaid vastuolusid. Kõigil aegadel kirjandusteosed kajastavad kontrasti täissöönud kodude ja kõigist ilmajäänute vahel, õõnsate jutluste ja rüvetatud elude vahel,“ kirjutati äsja loodud kultuurilehes Sirp ja Vasar jõulude eel 1940.

Postkaart aastast 1955. Kuigi kaartidel asendusid jõulusoovid nääritervitustega, olid rahvuslikud motiivid endiselt lubatud.

Lehe väitel vajas kapitalistlik maailm ja seda toetav kirik jõulusid selleks, et peita oma tegelikku palet, ning üksnes Nõukogude Liit on riik, kes „ei aja röövlooma poliitikat ega vaja seetõttu ka uinulegende“.

Ajaleht Tartu Kommunist leidis omakorda, et kuna konstitutsiooni järgi oli kirik riigist ja kool kirikust lahutatud, oli ka täiesti loomulik, et „sotsialistliku riigi pühade hulgast peavad kaduma ka kõik usulised ning kiriklikud pühad ja tähtpäevad. Sotsialistliku riigi kodanikule ja tõelisele veendunud bolshevikule neid pühi pole üldse olemas“.

Artikli väitel olid „papid“ võtnud muinasajast pärit kombe, nagu kuuse tuppatoomise, ja selle „kristliku võõbaga“ üle katnud, rääkides, et „küünlad kuusel kuulutavad jõuluvalgust ja ehted õnnistegija toodud andeid“. Kui aga kuusk usuelementidest puhastada, siis võib seda endiselt tuppa tuua – aga nüüd näärideks. Leht informeeris, et Eesti NSV hariduse rahvakomissariaat tegigi kõigile lasteaedadele ja koolidele, poliithariduse inspektoritele ja teistele korralduse nääripäeva pühitsemiseks ja näärikuuse tuppa toomiseks.

Kuna 1941. aasta alguses toimusid esimesed NSVL Ülemnõukogu valimised, märgiti, et nääripidusid on otstarbekas kasutada „ka valimiskampaania arendamiseks, pidustuste ruume vastavalt dekoreerides ning kava sellekohaselt sisustades“.

Jõulupäevad olid vabad Kirik püüdis Nõukogude okupatsiooni oludes siiski ellu jääda ja esialgu olid märgid lootustandvad: 1940. aastal määras Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu 25. ja 26. detsembri puhkepäevadeks. Ajalehtedes ilmunud teates otsuse tagamaid aga ei avatud ja jõuludele muidugi kuidagi ei viidatud. Samas oli kirjas käsk, et raudteel peavad peale- ja mahalaadimistööd ka neil päevil jätkuma.

Järgmise Nõukogude okupatsiooniaja alguses, 1945. aasta 22. detsembri lehtedes seisis taas ühelauseline teade: „Vastu tulles töötajate soovidele ENSV Rahvakomissaride Nõukogu otsustas viia pühapäeva 23. detsembri pealt üle 25. detsembri peale.“ See tähendas, et esimene jõulupüha kuulutati vabaks päevaks.

Jõulukaart 1933. aastast. Kristlikud elemendid kadusid pühadekaartidelt 1940. aastail.

Kas usklikuks olemise eest karistati? Atko Remmel, Tartu Ülikooli religiooniuuringute vanemteadur

Karistada võis saada, aga see olenes juhusest. Näiteks võis juhtuda, et usklikkus sai takistuseks ülikooli astumisel – see aga ei pruukinud ka üldse mõjutada. Enamasti jäid hammasrataste vahele ikkagi aktiivsed usklikud, kes näiteks töökaaslasi püüdsid pöörata.

Ja samas on küsimus, mida pidada karistuseks. Kas see on karistus, kui sinu personaalküsimust käsitletakse töökohas „seltsimeheliku kohtu“ käigus kolm tundi järjest ja siis otsustatakse määrata ideoloogiliselt pädev nõustaja sinu personaalprobleemiga tegelema? Otseselt ju midagi ei juhtunud, kuid n-ö normaalsusest on asi väga kaugel.

Liigub ka linnalegende kirikutes nimede kirja panemisest. Seda ei saa välistada, aga mina pole ühtegi sellist nimekirja leidnud. Ilmselt oli tegu juhtumitega, kus inimesi loeti üle statistika tarbeks – kirikuliste arvu vähenemist oli hea näidata ateistliku propaganda tulemusena. Samas, 1980. aastate keskelt leidsin kohaliku ateismiaktivisti kurja aruande jõuluteenistuse kohta, kus ta pahandas hoopis selle pärast, et koolilapsed ei oska end kirikus ülal pidada, räägivad valjusti ja jooksevad ringi.

Näita rohkem „Jõulud tulevad õigete jõuludena,“ kirjutas sel ajal lindprii elu elanud ning päevikut pidanud literaat Jaan Roos.

„Ei suuda neid takistada ei kommunistid, ei lörtsiilm. Mõlemad jäävad tänavu alla. Ka kommunistid andsid viimasel hetkel järele ja tunnistasid jõulud pühadeks.“

Kommunistide n-ö allaandmisel oli mitu arvatavat põhjust. Tartu ülikooli kirikuloo professor Riho Altnurme on kirjutanud, et luteri kiriku konsistoorium oli juba märtsikuus saatnud võimudele taotluse jõulude, suure reede, ülestõusmispüha ja nelipüha vabadeks päevadeks kuulutamiseks põhjendusega, et neid pühi on iga valitsemiskorra ajal enesestmõistetavaks peetud. Samas lisati ähvardus: „Juhime Teie tõsist tähelepanu sellele, et kui need pühad peaksid eluvõõralt annulleeritud saama ja rahvas neil päevil tööle sunnitama, siis meie –kirikuvalitsuse liikmed – ei vastuta mitte nõukogude vaenuliste meeleolude süvenemise eest rahva seas, missugune nähe oleks pühade ärakaotamise paratamatuks tulemuseks.“

Seesama kiri võis olla üks põhjustest, miks kuulutati esimene jõulupüha vabaks päevaks. Võimu leplikkusel oli ometi ka laiem tagamaa: Nõukogude riigijuht Jossif Stalin oli taganenud sõja vältel kiriku ja religiooni otsese hävitamise kavadest, sest see oli liitlaste üks tingimus sõjas abi saamisele.

Jõulude kalevi alla panek kandis uute põlvkondade puhul vilja – paljud nõukogude aja lapsed mäletavad, et tundsid lapsepõlves ainult nääre ja jutud jõuludest takitasid neis võõristust. Fotodel nääripidu Tallinna 37. lasteaias 1964. aastal.

Seetõttu oli Stalin kaks aastat varem, 1943. aastal kohtunud kirikupeadega, et paika panna „mängureeglid“. Ta lubas kirikutele teatud määral tegutsemisvabadust ja sai vastu kirikute toetuse, ent ka õiguse tegelda nende järelevalvega. Kirikud ja kogudused võeti arvele ning religiooniküsimustega tegelemiseks loodi kaks usuasjade nõukogu, millest üks tegeles õigeusukiriku ning teine teiste religioonidega.

Nõukogudel olid igas liiduvabariigis oma esindajad – volinikud –, kes pidid andma Moskvasse aru kõigest kirikuellu puutuvast, registreerima ja vajaduse korral sulgema kogudusi, tegelema ateistliku propaganda koordineerimisega, vaimulike kaadripoliitika ja „patriootilise tegevuse“ kontrollimisega, religioonialaste kaebuste lahendamisega jms.

Riho Altnurme sõnul oli üks usuasjade nõukogu loomise põhjustest vajadus näidata lääneliitlastele, et Nõukogude Liidus valitses usuvabadus. Samas sai värskelt okupeeritud territooriumide allutamisel toetuda ka kirikutele. Sellise poliitika tulemus oligi see, et nii 1945. kui ka 1946. aastal olid 25. ja 26. detsember vabad päevad. Eesti NSV juhtkond kaalus samasuguse otsuse tegemist ka veel järgmise, 1947. aasta detsembris, ent loobus siis sellest. Ilmselt oli sõjajärgne olukord stabiliseerunud ning kommunistidele enesekindlust andnud.

Selline pööre tekitas loomulikult pahameelt nii inimestes kui ka kiriku juhtkonnas. Eesti usuasjade volinik teatas ka oma aruandes Moskvasse, et siinsetes koolides oli 24., 25. ja 26. detsembril palju puudujaid (see tähendab, et lapsed jäeti jõulupühadeks koju). Tallinnas olid kirikud õhtustel jumalateenistustel täis ning mõnes kirikus peeti isegi kaks teenistust.

Avalikkuse ees tuli kirikuisadel muidugi pahameel alla neelata. Vähemasti on 1940. aastail Sangastes üles kasvanud Endla Kannel meenutanud 1947. aasta jõulujumalateenistust järgmisel moel: „Mäletan ema põlvitamas ja kaua oma palvet lugemas. [---] Jutlust ennast ei mäleta, kuid see algas õnnistuse palumisega kommunistlikule korrale. Seda oli nii imelik kuulata isegi lapsel.“

Jõulupäeva „tähtsad“ koosolekud Pärast 1947. aasta pööret olid jõulupühad niisiis tavalised töö- ja koolipäevad ning selleks, et jõulude pidamist ja isegi neile mõtlemist takistada, sätiti nimme just nendele kuupäevadele mõni oluline koosolek või eksam. Tolleaegsed inimesed on meenutanud, et 1947. aastal määrati Tartu ülikoolis marksismi-leninismi arvestuse ajaks just jõululaupäev.

„Olid ju kõik ametis konspektide lappamisega ja paljud kõhumuredegagi [---] ja muud mõtted – isegi mitte jõulud – lihtsalt ei mahtunud pähe,“ on kirjeldanud üks toonane üliõpilane nõukogude jõule käsitlevas rahvaluule arhiivi küsitluses. „Ma ei mäleta ülikooli ajast ühtki jõulude tähistamist [---] Küll oli kord – vist 1949 – jõulude eel internaadis üks loeng, millel räägiti Jeesusest kui usklike väljamõeldisest ja püüti jõulude tähistamist naeruvääristada.“

Heili Ruumet (vasakult teine) jõululaupäeval tööl Siberi pakases. Naiste näod olid külma eest kaetud rätikutega, mis võeti näolt üksnes pildistamise hetkeks.

Õunalõhn meenutab lapsepõlvejõule Siberis Saaremaalt Lümanda kandist pärit perekond Ruumet oli üks neist peredest, kes 1949. aasta märtsiküüditamise käigus Siberisse saadeti. Rongile pandi perest kaheksa inimest, peremees Sergei oli juba 1945. aastal Baikali taha vangilaagrisse saadetud. Perekond saadeti Novosibirski oblastisse stepialale. Tare, kus elati, oli pooleldi maa sees, murumätastest katuse ja muldpõrandaga.

Saabusid esimesed jõulud. Väljas paukus 35–40kraadine pakane, kidura loodusega paigas polnud kuuske kuskilt võtta ning toidulaudki oli kasin. Ruumetite pere liikmed Heili ja Leini Ruumet ning Aino Kivi meenutasid, kuidas sellistes oludes pühademeeleolu loodi.

Selleks, et muldpõrand ei tolmaks, saadi lahketelt venelannadelt nõu pesta see paksu lehmasõnnikuveega üle, kuna see kuivatas mullale peale paraja kooriku. Kuuse asemel toodi esimeste jõulude ajal tuppa raagus kasepuu, mis kaunistati kohalike õpetuse järgi valmistatud lambarasvast küünaldega.

Tollal 18aastane Heili oli märganud, et sovhoosi laudas on ilus hein koos aasalilledega. Kuumade suveilmadega oli see kuivanud kiiresti ja säilitanud oma roheluse. Nii tekkis neiul mõte punuda sellest jõulupärg, mis kodus lakke kinnitati. Et esimesel aastal eriti midagi muud peale külmunud kartulite süüa polnudki, oli esimene jõulutoit pliidiraual küpsetatud kartulikotlet. „Jõululaupäeval süüdati küünlad ja koos emaga laulsime jõululaule,“ meenutab Leini, kes oli tollal 13aastane.

Nädal hiljem oli kohalikku klubisse kusagilt toodud näärimänd. Seal pidutses uue aasta puhul sovhoosi ladvik ja lihtrahvast sinna ei lastud – noored käisid üksnes akna taga nääripuud piilumas.

Perekonna noorimale liikmele Ainole olid eriti meeldejäävad 1952. aasta jõulud, kui ta oli neljane. Ta oli küüditamise ajal olnud kõigest pooleaastane ja polnud kuni selle ajani näinud kuuske ega tundnud õuna lõhna ja maitset, sest kuuski ja viljapuid nende ümbruses ei kasvanud. Ema oli talle üksnes jutustanud, kuidas kusagil kaugel kodukoplis õunapuud kevaditi õitsevad ja talviti kuusepuud härmatisest helgivad.

Nendeks jõuludeks saabus aga tema teiselt, Eestisse jäänud vanaemalt pakk, kus olid sees kuuseoksad ja õunad. Nii sai nelja-aastane Aino esimest korda elus maitsta ja nuusutada õunu ning näha kuuske.

Aastaid hiljem, kui ta Siberist tagasi kodus oli, rääkis vanaema, et oli oma poja kirjast teada saanud, et Siberis pole jõuludeks kuuske kuskilt võtta ning pühade ajal pannakse lindid raagus kase külge. „Siis tulnudki ta mõttele, saadab meile väikese kuuse ja natuke õunu. Ta oli Vene ohvitseride prouadele sokke ja kindaid kudunud, et paki saatmise raha kokku saada. Kohale see saadetis tuli – küllap tsensuur ei taibanud, et pakis on jõulukuusk,“ ütleb Aino Kivi, keda kuuse- ja õunalõhn viivad alati tagasi tema varajasse lapsepõlve.

Ruumetite perekond oli jõule pidanud ka Eestis okupatsioonide ja sõja ajal, tundmata mingit hirmu. Hirm tuli Aino sõnul alles Siberist naastes. Elu oli segi paisatud: Saaremaale elamisluba ei antud ning elada tuli mandril. Jõule peeti nüüd paksude kardinate taga ning paljud ei julgenud kirikusse minna.

Näita rohkem Samuti jälgiti, et nendel kuupäevadel ei oleks lapsed koolis paremini riides ega puuduks koolist. Samas küsitluses kirjeldab üks õpetaja, kuidas nõukogude korra algusaastail tuli nende koolil esitada haridusosakonnale klasside kaupa ülevaade puudujatest. Ja igal jõululaupäeval korraldati pedagoogikanõukogu koosolek, mis võis kesta hilisõhtuni, sest siis oli vaja kõike „erilise põhjalikkusega“ arutada. Kui õpetaja koju jõudis, oli mees söögi teinud, koos lastega kuuse ehtinud ja lapsed magama pannud. „Tulin koju, sõin kõhu täis ja pugesime nukralt teineteise kaissu. Jõululaulu kuulasime Soome raadiost.“

Esimestel okupatsiooniaastatel tuli nääripidudel ette ka jõulude ja nääride omavahel segamini ajamist – seda näiliselt kogemata. Üks rahvaluule arhiivile vastanu kirjeldab niisugust koolipidu: „Kohe oma sissetulekuga tekitas ta [näärivana] suurt elevust, ikka punases kuues nagu vanasti, ja lausus: „Siin ma nüüd siis olen, see vana jõuluvana! Ah, pagan võtaks – sõnades pisut läksin sassi: näärivana!“ Saal naeris südamest.“

Meenutaja sõnul leiti niimoodi võimalus pidulistele öelda: kujutage vaimusilmas ette, et ma olen hoolimata riigikorrast ikka endiselt jõuluvana.

Otsustati kõhutunde pealt Pärast Stalini surma püüdis Nõukogude Liidu uus juht Nikita Hruštšov religioonivastase võitluse karmimalt käsile võtta. Tema valitsemisajal algatati kahel korral usuvastane kampaania. Ajakirjanduses ilmusid ateistlikud artiklid, karmistati religioonivastast seadusandlust ja loodi uusi nõukogulikke tavandeid, et tõrjuda välja religioosseid kombetalitusi – näiteks juurutati nõukogude noorte suvepäevad, et välja tõrjuda leeris käimist. Selle tagajärjel liikus mitu kirikut põranda alla ning need muutusid riigivaenulikuks, mis tähendas, et riigil hakkas kontroll kirikute üle kaduma. Leonid Brežnevi ajal oli võim kirikute kiire väljasuremise lootuse siiski kaotanud ning ka kirikud olid uue olukorraga kohanenud.

Stalinile järgnenud aastakümnete religioonivastast võitlust on oma doktoritöös käsitlenud Tartu ülikooli religiooniuuringute vanemteadur Atko Remmel. Intervjuus Imelisele Ajaloole ütleb ta, et suur osa inimestest tegutses tollal kõhutunde järgi, et religioon on keelatud. Seadused ja tegelik elu erinesid sageli teineteisest ning piir selle vahel, mida nõudis seadus ja mida ootas partei ning nägi ette selle ideoloogia, oli hägune. Suur osa religioonialasest seadustikust oli lausa salastatud või reguleeritud poolenisti salastatud instruktsioonide abil ja enamik selle valdkonnaga kokku puutunud inimesi neid ei tundnud.

Külade ja linnade platsidele jõudis pühademeeleolu pärast 26. detsembrit, enne ei tohtinud kuuskegi püstitada. Näärikuusk Valga keskväljakul.

Seetõttu olenes seaduste rakendamine konkreetsest inimesest – nii vabariigi ehk usuasjade nõukogu voliniku tasandil kui ka talle kaudselt allunud kohalike omavalitsuste tasandil.

„Paljud kohalike omavalitsuste – linna ja rajooni täitevkomiteede – esindajad interpreteerisid seadusi oma äranägemist mööda ning tulemus võis olla tunduvalt karmim sellest, mis seaduses tegelikult kirjas. Samas aitasid kolhooside esimehed või täitevkomiteede tegelased kirikuid remontida – nii et suhtumist oli seinast seina,“ räägib Remmel.

Kõik see puudutas ka jõule. „Keegi ei olnud otseselt jõulude pidamist ära keelanud, ja otseseid paragrahve jõulude pidamise eest muidugi ei olnud. Samas oli tegu „religioosse igandiga“, millesse suhtumine olenes jällegi konkreetsest inimesest. Oli selgelt „ühiskondlik surve“ jõule mitte pidada,“ selgitab Remmel.

Nii Remmeli uuritud dokumendid kui ka inimeste jagatud meenutused näitavad, kuidas jõuludevastasesse võitlusse kaasati kasvatusasutusi. Vahetevahel tuli initsiatiiv töötajatelt endilt, teinekord käskisid ülemused.

Kontrollkäik ühiselamusse Üks Tartu ülikooli õppejõud on meenutanud, kuidas tal kästi 1960. aastail vaatama minna, ega noored ühiselamus jõule tähista. „Vanemad professorid viilisid ära, nooremad peksti välja. Mina läksin – saadeti Tartu kesklinnas asuvasse ühikasse. [---] Kontrollkäik oli alandav. Poisid irvitasid … Olime pea samavanused. [---] Jõulukuuski ma ei leidnud, sest käisin hästi vara – kästi minna jõuluööl!“

<img width="600" height="600" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/VANA.jpg" alt="" loading="lazy" srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/VANA.jpg 600w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/VANA-300x300.jpg 300w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/VANA-150x150.jpg 150w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/VANA-100x100.jpg 100w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/VANA-75x75.jpg 75w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2024/12/VANA-350x350.jpg 350w" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" /> Nõukogude ajal rippusid kuuskedel näärivanad.

Kirikust inimeste eemal hoidmist lihtsustas ka kogu ühiskondliku elu ümberkorraldamine. Näiteks kui eespool mainitud Sangaste tüdruku Endla Kanneli mälestustes olid 1940. aastate jõulujumalateenistused veel rahvarohked, siis 1969. aastaks oli olukord muutunud. Et talude hobused kuulusid nüüd kolhoosidele, sai võim rahva liikumist kontrollida. „Juhtkonnalt oli tallimeestele kindel käsk: hobuseid jõuluõhtul ega vana aasta õhtul mitte välja anda. Kirikute juures teostati hobuste kontrolli. Ainus liiklusvahend oli liinibuss, milline sellel õhtul oli kas „rikkis“ või siis lõhkemiseni täistuubituna mööda vuras. [---] Tuli loota ainult oma jalgadele, kui kirikusse taheti minna. Ime siis, et ainult näputäis inimesi teenistusest osa võttis.“

Usutegevuse madalseis Ühiskondlik surve jõule mitte pidada peegeldub ka 1960. aastate laste mälestustest.

Nii on üks Imelise Ajaloo lugeja meenutanud, kuidas ta läks 1966. aastal esimesse klassi ja kuulis esimest korda elus pinginaabrilt jõuludest. „Mäletan, et ei saanud üldse aru, millest ta räägib, aga mõtlesin, et üks õige asi see küll ei ole.“ Sellesama pere vanem tütar mäletab 1967. aasta detsembrit, kui ta käis 3. klassis ja kolis perega uude, vanemate ehitatud majja.

„Kolimine toimus aasta lõpul ja jõulude ajal toodi ka kuusk tuppa. Sugulased kinkisid soolaleivaks uhked Saksa DVst pärit kuuseehted. Ema ütles, et koolis ei tohi rääkida, et meil jõulupuu kodus on. Aga kui samal teemal hakkasid kiitlema klassikaaslased, olin dilemma ees, kas samuti rääkida või mitte,“ kirjeldab naine. „Otsustasin rääkida, aga see jutt avalikuks ei tulnud ja mingit pahandust õnneks ei tulnud.“

Atko Remmel ütleb, et religioonipoliitika ei olnud Nõukogude Liidu liiduvabariikides ühesugune ja üldistades võib öelda, et Baltimaades oli see siiski küllaltki liberaalne, sest kirik ei tekitanud siin nõukogude võimule raskusi.

Lumivalgeke, Lenin ja näärivana: Eesti Merelaevanduse laeva Pjotr Krassikov meeskonna uusaastapidu 1979. aastal Angoolas Luandas.

Aga usuvastasel võitlusel oli siiski oma mõju – Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku andmed näitavad, et kiriku tegevus jõudis madalseisu 1970. aastate keskel: siis oli kõige vähem leeritatuid ja ristituid. Aasta-aastalt vähenes ka annetajaliikmete hulk, neid oli kõige vähem 1986. aastal.

Mõõnaaegseid jõule kirjeldab Endla Kannel nõnda: „Jõuluõhtul [aastal 1973] sõitsime Katriniga Otepää kaudu Sangastesse, et üle hulga aja minna kirikusse ja surnuaial ära käia. Kiriku ümbrus oli hingetu, kiriku uks lukus. [---] Läksime surnuaeda, kus vilkusid üksikud tuled. Kui vähe inimesi!“

Samas leidub sellest ajast meenutusi, kuidas Tallinnas olid kirikud rahvast täis ning jõulude ajal sõideti ka maalt bussidega linna kirikusse.

„Kooliajal 1972–1976 Antsla tehnikumis käisime terve kursusega kirikus. Kella neljase bussiga läksime, kell viis algas kirik, kella seitsmese bussiga tulime tagasi. Õpetaja ise käis ka, aga oli vakka,“ on kirjeldanud üks tollane õpilane.

Millal ehtida kuusk? Kui inimesed leidsid ikka viise jõulupühade pidamiseks, nägid samas võimud vaeva, et 24.–26. detsembril poleks veel kusagil pühadekaunistusi üleval. Ametlik kuusemüük algas linnades alles pärast pühi. Maal sai kuuse salaja ka ise metsast tuua, kuigi metsavahtidele pandi kohustus kontrollida, et noori kuuski ei raiutaks.

Rahvaluule arhiivi küsitluses on üks Nissis elanud inimene meenutanud 1960. aastail aset leidnud kuusesõda: „Nissis oli aasta, kus mehed tõid kuuse metsast ära, tahtsid 24. detsembril paika panna. Aga partorg (parteiorganisaator; kommunistliku partei palgaline ametikoht – toim) nägi, tuli juurde, keelas ära. Seisis see kuusk mitu päeva kraana nokas viltuselt tuules kõikumas, enne kui lubati tüügas metalltorru torgata ja värvitud elektripirnid külge kinnitada.“ Sama inimese sõnul oli naaberkülas Haibas kuusepuu juba jõulupühadel püsti ja ehteis. „Ju Nissis ideelisemad ülemused ja aremad alamad olid,“ oletas ta. Sellest, et keelatu-lubatu olenes ülemuse meelsusest, räägib ka Imelisele Ajaloole saadetud viljandlanna meenutus 1980. aastate algusest. „Töötasin Viljandi Tarbijate Kooperatiivi kunstnik-dekoraatorina. Üks minu tööülesannetest oli Viljandi linnas ja rajoonis asuvate poodide akende dekoreerimine, seda ka aastalõppudel. Üritasime kaunistused üles panna ikka jõuludeks või veidi enne seda. Kuskil 1980. aastate alguses asendus meie senine ülemus uue kuuleka parteilasega. Kaunistasime vaateaknad nii nagu varemgi, ent nüüd tuli käsk, et kõik tuleb maha võtta ja alles enne nääre üles panna. Mäletan, kuidas nii mõneski poes oli müüjatel sellest väga kahju ja sai punaseid kirutud.“

Haapsalu sidesõlme nääripidu 30. detsembril 1983.

Niisama raevukat suhtumist jõulukaunistustesse 1985. aastast mäletab saarlanna Aino Kivi: „Otsustasime töö juures jõululaupäevaks kuuse ehtida. Ja kui siis meie partorg selle avastas, siis võttis kuuse latvapidi kätte ja lohistas mööda koridori prügikonteineri poole, ehetest killurada järel.“

Seega veel 1980. aastate alguses suhtuti jõulude tähistamisse taunivalt paljudes töökollektiivides, aga ka koolides. Kui väikelinna õpilane sai karistada jõuluvana Siberi-luuletuse lugemise eest, siis ühe Tallinna keskkooli õpilasi ähvardas käitumishinde alandamine jõulude ajal küünalde põletamise eest.

„Oli 24. detsember ja meil oli keemiatund. Otsustasime jõulude puhul küünlaid põletada,“ meenutas Imelisele Ajaloole üks tollane keskkooli õpilane.„Meil oli küllaltki noor õpetaja, kes oli sellega nõus. Õnnetuseks hüppas tundi sisse kooli direktor. Püüdsime küll jätta muljet, et teeme leegi peal katseid, aga pahandus sellest siiski tuli. Õpetajat ähvardas töö kaotamine ja meid käitumishinde alandamine. Klassivanem käis direktori juures aru andmas ja asi lahenes siiski nii, et hinnete kallale ei mindud ja õpetaja tööd ei kaotanud.“

Et jõulud meelest pühkida, olid jõulupühade päevad tavalised tööpäevad ning just siis korraldati töökohtades koosolekuid. Kolleegidega võis pidu pidada pärast 26. detsembrit.

Kuidas argumenteerida jõulude vastu? Kasvatustöö tegijatele tulid appi raamatud, mis õpetasid argumenteerima, miks pole usupühi enam tähistada vaja.

Eesti aktiivsemaid ateismi eestkõnelejaid oli Kuulo Vimmsaare. 1980. aastal välja antud raamatus „Usupühad ja ateistlik selgitustöö“ kirjutas ta, et usupühad, nagu jõulud, märkisid „kaugetel aegadel, mil inimeste töö ja elu suurel määral sõltus loodusest ning silmaringki kippus nüüdsega võrreldes üpris kitsaks jääma“ tähtsate tööde algust ja lõppu. Kuna tänapäeva töö ja elurütm pole enam nii tugevasti seotud aastaaegade vahetusega, siis pole ka enam alust talvist pööripäeva tähistada ja „pööripäevaga seotud muistsete rahvatavandite taaselustamine oleks seega kunstlik“.

Liiatigi „on juba olemas tänapäeva elu- ja ajarütmile vastavad talvepühad – näärid (uus aasta)“. Pealegi oleks autori sõnul ebaõiglane, et need NSV Liidu rahvad, kes jõule tähistavad, saaksid rohkem puhkepäevi.

Seejärel kritiseerib Vimmsaare vanemaid inimesi, keda nooruses on rõõmustanud jõulud ja kes ka oma järglastele niimoodi rõõmu valmistada tahavad. Tegelikult tegevat nad hoopis halba. „Lapsed ei saa aru, miks kodus on jõulud ja lasteaias-koolis nääripidu [—]

Veidi suuremad häbenevad koduseid jõulukombeid, hakkavad neid koolikaaslaste eest varjama. Soovitud rõõmu asemel on tulemuseks seesmine rahutus,“ väidab Vimmsaare.

„Ükski vanem ei taha ju oma lastele halba, kuid ometi tehakse osas perekondades seniajani lastele kingitusi just usupühadel. Ning peale küsimuste ja kahtluste jääb lapsel mulje, et ristiusk on midagi meeldivat.“

„Uusaastat tähistatakse pidulikult kõikides perekondades, jõulude pidamine on aga kaotanud oma kunagise sisu ja (eel)ajaloolise vajaduse ning hääbub aegapidi,“ ennustab Vimmsaare.

Partei plaan jõulude vastu 1982. aastal saatis EKP Keskkomitee ideoloogiakomisjoni ateismisektsioon (mille taga oli Kuulo Vimmsaare) välja ametialaseks kasutamiseks dokumendi, milles soovitas jõulude vastu võidelda järgmiselt:

1. Nõukogude inimestes teadusliku maailmavaate kujundamisele suunatud ateistlikus propagandas selgitada asutustes, ettevõtetes, majandites ja õppeasutustes, et 24. ja 25. detsembril tähistatavad jõulud on usupühad (st mitte rahvalikud pühad – toim). Kaasaegsed nääripühad on seotud aastavahetusega (uusaasta). [—]

2. Pidada vajalikuks, et asutused, ettevõtted, majandid, koolid ja lasteasutused ei alustaks nääripühade üritustega mitte varem kui 26. või 27. detsembrist. Lugeda ideoloogiliselt vääraks kuuskede ülesseadmist ametiasutustesse või avalikesse kohtadesse enne neid kuupäevi.

3. Kaubandus- ja teenindusorganisatsioonidel pöörata tähelepanu sellele, et näärikujundus ei kulmineeruks toetama religioosseid jõulupühi. [—]

4. Pidada vajalikuks korraldada 24. ja 25. detsembril kinodes, klubides, kultuurimajades, samuti koolides üritusi, millised aitavad sisukalt veeta vaba aega ning tõmmata inimesi eemale jõulupühade kiriklikust tähistamisest.

Näita rohkem Soome jõuluvana Tallinnas 1985. aastal alguse saanud Gorbatšovi perestroika muutis siiski samm-sammult suhtumist kirikusse. Ajakirjanduses hakati rääkima jõuludest. Laulva revolutsiooni puhkedes kanti 1988. aastal Eesti raadios üle jõulujumalateenistust. 1989. aasta detsembris kohtus Nõukogude riigijuht Mihhail Gorbatšov Vatikanis Rooma paavstiga – ning Eesti lapsed päris jõuluvanaga, kes saabus Korvatunturilt Helsingi laevaga Tallinnasse.

Eestis kuulutati esimene ja teine jõulupüha riigipühaks ja seega puhkepäevaks 1990. aastal. 43 aastat pärast kadumist olid jõulud viimaks ametlikult tagasi.

Loe lisaks Riho Altnurme Eesti Evangeeliumi Luteriusu kirik ja Nõukogude riik 1944–1949, Tartu Ülikooli kirjastus, 2000

Atko Remmel Religioonivastane võitlus Eesti NSV-s aastail 1957–1990, Tartu Ülkooli kirjastus, 2011

Atko Remmel Religioonivastane võitlus Nõukogude Eestis, Kirik ja Teoloogia, 22. juuni 2012, loetav siit: https://tinyurl.com/ia-religiooni-vastu

Mall Hiiemäe Nõukogudeaegsed jõulud, Võim ja Kultuur, Tartu, 2003

Related Posts edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Mis sai Michelangelost?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/8pre-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/8pre-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/8pre-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Kultuur Mis sai Michelangelost? Mis sai Michelangelost? Michelangelo sai geeniusena tuntuks juba oma eluajal.© Ian Dagnall Computing / ImageselectNIELS-PETER GRANZOW BUSCH1.DETSEMBER 2019 3 min...

by Niels-Peter Granzow Busch 24. dets. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Jõulumehel on hirmus soome esivanem" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/pre-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/pre-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/pre-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Jõulud Jõulumehel on hirmus soome esivanem Jõulumehel on hirmus soome esivanem Enne kui jõuluvanast sai kena valge habemega vanaisa, kes tuleb kingitustega, oli tal Soomes üks...

by Therese Boisen Haas 1. dets. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Munk Ansgar eluohtlikul missioonil viikingite maal" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/pre-4-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/pre-4-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/pre-4-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Tsivilisatsioon Munk Ansgar eluohtlikul missioonil viikingite maal Eluohtlikul missioonil viikingite seas Frangi keiser otsustas aastal 826, et sõjakatest viikingitest peavad saama kristlased. Keiser valis selle ülesande täitmiseks...

by Kasper Tonsberg Schlie 31. aug. 2023 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Kas kõik teed viivad ka tegelikult Rooma?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/7PRE-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/7PRE-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/7PRE-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Keskaeg Kas kõik teed viivad ka tegelikult Rooma? Kas kõik teed viivad ka tegelikult Rooma? Peutingeri kaart on keskaegne koopia Rooma teedekaardist, mis kujutab Rooma linna riigi kõigi...

by Niels-Peter Granzow Busch 30. aug. 2023 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Kes kasutas treeninguseadet esimesena?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/6PRE-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/6PRE-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/6PRE-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Leiutised Kes kasutas treeninguseadet esimesena? Kes kasutas treeninguseadet esimesena? Vange sunniti „treenima“ kuni kaheksa tundi päevas. © Florilegius/Imageselect NIELS-PETER GRANZOW BUSCH 30. AUGUST 2023 3...

by Niels-Peter Granzow Busch 30. aug. 2023 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Kas viikingid panid endile ise hüüdnimed?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/5pre-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/5pre-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/08/5pre-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Tsivilisatsioon Kas viikingid panid endile ise hüüdnimed? Kas viikingid panid endile ise hüüdnimed? Viikingikuningas Erik Haraldsson sai hüüdnime Verekirves väidetavasti pärast oma poolvendade tapmist. © Prisma Archivo...

by Niels-Peter Granzow Busch 29. aug. 2023 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Jõulud kardinate taga

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool