Kusagil Põhja-Karjalas tänapäeva Soome-Venemaa piiri­alal istusid hubases elumajas toeka puulaua taga koos sugulased ja sõbrad. Vestlus oli pingutatud, kuigi laual, mida valgustas tahmane lamp, leidus küllus­likult vorste, sealiha ja sülti. Tuul ulgus pimedas Soome öös ning lumi tuiskas külatänavail.

Õhtu edenedes muutus meeleolu veel ärevamaks. Oli ju 7. jaanuar. Taresse kogunenud inimesed istusid ja kuulatasid hinge kinni pidades hääli, mis väljast kostsid. Karjala elanikud ootasid tol õhtul üsna erilist külalist. Kõiki läbis värin, kui nad väljas lumes krudisevaid samme kuulsid. Keegi – või miski! – lähenes majale, ise norsatades ja ümisedes.

Uks avanes ja sisse astus karm kuju, pea küljes suured sarved. Kuju oli kaetud karvase sokunahaga. Kaks pilu maskis olid sokkmehe silmadeks ja tema suu oli kui pragu nahas. Kärarikkalt tammus olend eluruumis ringi ja tervitas kõiki peaaegu koomiliste žestidega, ütlemata ühtegi arusaadavat sõna. Sokkmehel olid kaasas kott ja vaat ning ta ähvardas koosviibijaid kepiga, nõudes, et kogu jõulutoit peab minema tema kotti, muidu korraldab ta hirmsa mürgli!