Oma eluajal oli Franz Kafka tundmatu. Nii oleks see vast tänapäevani, kui kirjaniku sõber järginuks ta viimast tahet ja põletanuks tema käsikirjad.

Kui Saksa filosoof Theodor W. Adorno oli lugenud Franz Kafka tõenäoliselt kõige kuulsamat romaani „Protsess“ (1925), kirju­tas ta: „See, kellest Kafka on üle sõitnud, on igaveseks kaotanud sallivuse maailma suhtes.“

Seda raamatut lugedes on tõepoolest kerge kaotada nii lootus kui ka usaldus tänapäeva moodsa ühiskonna suhtes. Tasub ainult meenu­tada teose esimesi ridu, mis on maa­ilmakirjanduse üks tuntumaid avalauseid: „Keegi pidi Josef K. peale valetanud olema, sest ilma et ta midagi kurja oleks teinud, võeti ta ühel hommikul vahi alla.“

Järgmisel ligi 200 leheküljel talutab Tšehhi kirjanik lugejat läbi bürokraatliku õudus­unenäo, mille käigus püüab raamatu pea­tegelane Josef K. tulutult välja selgitada, milles teda süüdistatakse ja kes teda õigupoolest süüdis­tab. Kohtuprotsessi käigus purunevad Josef K. eneseaustus ja vastupanuvõime ning 31. sünnipäeval mees hukatakse, ilma et ta isegi teaks, milles seisnes süüdistus.