Tule minevikku!

Kanada oli USA baarmen © Walter P. Reuther Library, Wayne State Univesity

ELSE CHRISTENSEN & ANDREAS ABILDGAARD

1. APRILL 2020

3 min read Amos Vandeveer ehk Nick oli kogenud salaviinavedaja. Ühel 1926. aasta juuniõhtul sõitis ta Erie järve Kanada-poolselt kaldalt järvele. Paadis oli tal 100 kasti viskit. Kui kõik oleks plaani kohaselt läinud, saanuks Nick peagi hoobelda veel ühe tulutoova salakaubaretkega.

Isegi USA piirivalve kiirete patrull-laevade kauged kontuurid ei hirmutanud teda. Nagu kõik professionaalsed salakaubavedajad, oli Nick retke hoolikalt ette valmistanud. Ettevalmistused hõlmasid ka piirivalve äraostmist.

Tol ööl osutusid Nicki põhjalikud ettevalmistused ometigi ebapiisavaiks.

Saatus soovis nii, et piirivalvur, kes tol ööl valves pidi olema, jäi tööle hiljaks ja nüüd seisis piirivalvelaeva kabiinis üks teine mees, kellele Nick ei olnud altkäemaksu andnud. Terav prožektorivalgus pühkis üle salakaubavedaja pimendatud aluse ja hääl valjuhääldist käskis tal peatuda.

Nick ei allunud korraldusele. Selle asemel pööras ta ringi ja kihutas täiel kiirusel tagasi Kanada-poolse kalda suunas. Piirivalvur asus teda jälitama ja peagi vilistasid kuulid Nicki laeva tekil. Salaviinavedaja jätkas raugematult ja sama tegi ka kuulirahe. Piirivalvelaev oli Nicki omast kiirem ning sõitis temast mööda ja pööras järsult ette.

Aeglustamise asemel haaras Nick roolirattast ja sõitis korraliku kõmakaga otse vastu piirivalve patrull-laeva. Kuni piirivalvurid kokkupõrkest toibusid, tegi Nick täispöörde ja suundus taas Kanada poole.

Mootori möirates jõudis smugeldaja Kanada-poolsele kaldale, kus tema paat liivaseljandikule kinni sõitis. Nick sellest ei hoolinud. Ta oli ohutult koju jõudnud ja võis kergendustundega hingata.

Nicki salakaubaretk oli kõigest üks paljudest, mis aastail 1920–1933 Kanada ja USA piiril aset leidsid. Ühendriikides oli sellal keelatud üle 0,5protsendise alkoholisisaldusega jookide tootmine, müük, ostmine ja tarbimine. Inimesed jõid aga nagu ei kunagi varem, eriti suurlinnas Detroitis, kus alkoholi tarbimine kujunes peaaegu rahvaspordiks. Lausa 75 protsenti kogu USA keeluajal sissesmugeldatud vägijoogist voolas läbi tööstuslinna, mis oma asukoha tõttu Detroiti jõel ja Kanada piiril sai musta äri keskuseks.

Michigan keelas esimesena Alkoholi keelustamise seaduse kehtestamine oli pikaajalise ühiskondliku protsessi tulemus. Kristlik karskusliikumine oli 1830. aastaist saadik innukalt propageerinud karskust ja võidelnud alkoholi keelustamise nimel. Nende vastuseis alkoholile oli igati põhjendatud, sest 1830ndail jõi iga üle 15aastane ameeriklane keskmiselt 88 pudelit viskit aastas. Alles siis, kui USA 1917. aastal Esimesse maailmasõtta astus, said keeluseaduse pooldajad oma arsenali tõeliselt mõjuva argumendi.

Riigis oli puudus viljast, mis on peamine koostisaine õllepruulimisel, ning karskusliikumise esindajad osutasid, et alkoholi joomine on väga ebapatriootlik. Seadusandjad kuulutasid üksteise järel oma täielikku nõustumist selle väitega ning 17. jaanuaril 1920 jõustati 18. põhiseaduse muudatus. Alkohol oli sestpeale kogu USAs keelatud.

Õõnes kepp, milles oli koht viski jaoks, kindlustas, et kohvi sai alati teha iiripäraseks.

Keeld kannustas jooma Kümnendit pärast Esimest maailmasõda iseloomustas majanduslik õitseng ning see ajajärk sai tuntuks kui pöörased 20ndad. Irooniliselt ei takistanud USA 1920. aastal kehtestatud alkoholikeeld ameeriklasi lõbutsemast. Pigem vastupidi. Keeld lisas hoopis põnevust, mida varem ööeluga ei seostatud.

Kõrtsid ja salabaarid olid ligitõmbavad ja seda isegi ülemklassile, kes oli varem alkoholi tarbinud nelja koduseina vahel.

Suurem osa rahvastikust ei pidanud seda mingiks häbiks, kui politsei nad joomise eest vahistas. Vastupidi, paljud ameeriklased pidasid seda pigem vapruse märgiks. Ainuüksi võimet omada kallist salakaupa seostati ulja inimese mainega. Isegi need, kes jõid kodus, soovisid, et õlu ja kange alkohol toodaks neile otse ukse taha – ning nad kindlustasid, et naaber näeks neid kaupa vastu võtmas.

Näita rohkem Detroiti elanikele polnud keelus siiski midagi uut. Nende osariik Michigan oli ametlikult olnud juba kolm aastat kuival, sellal kui ülejäänud Ühendriikide osariigid alles asja arutasid. Esimesest osariikliku keeluseaduse kehtimise päevast alates olid salakaubavedajad Michigani janustele kodanikele vedanud õlut ja kanget alkoholi naaberosariikidest. Omandatud kogemused andsid neile eelise siis, kui kehtestati üleriiklik keeld.

Detroiti salakaubavedajad pöörasid kohe oma pilgu põhja. Kuigi ka Kanada oli samamoodi nagu USA „kuivendatud“, võimaldasid Kanada seadused – erinevalt USA omadest – alkoholi tootmist ja müüki ekspordiks. Sellest erandist sai kanadalastele hea ärivõimalus.

Kanada Ontario provintsis, mille naabriteks on mitu USA osariiki, väljastasid võimud ainuüksi 1920. aastal 29 uuele pruulikojale ja 16 viinavabrikule loa toota õlut ja kanget alkoholi ekspordiks. Paljud neist ettevõtetest asusid Ontario lõunaosas, üsna lähedal Michigani piirile.

Michigani ja Ontario piir oli tõmmatud läbi Suure järvistu ja sellega seotud jõgede. Detroit asub 40 meetri laiuse Detroiti jõe kõrval. Otse teisel pool asub Kanada linn Windsor. Detroiti jõgi voolab kokku 44 kilomeetri ulatuses Erie järvest Saint Clairi järveni – see oli kõigi salakaubavedajate unistuste maastik!

Jõe sai mootorpaadiga ületada mõne minutiga. Piki kaldaid kasvasid kõrged pilliroopuhmad ning jõekäärud ja paljud väikesed saared pakkusid smugeldajatele peidukohti. Tingimused olid täiuslikud ja juba 1920. aasta juulikuus viidi üle jõe 1000 kasti viskit päevas.

„Issand suutnuks kindlasti luua jõe, mis sobinuks veelgi paremini salaviinaveoks. Ometi ei teinud ta seda,“ ironiseeris alkoholikeelu jõustamise eest vastutav poliitik Roy A. Haynes selle veetee kohta.

Ford müüs smugeldajatele mootoreid Salakaubavedu algas vähehaaval. Esialgu mindi üksinda või siis sõpruskonnaga üle Detroiti jõe Kanadasse tooma viskipartiid enda tarbeks või sõpradele müümiseks. Reisid toimusid öösiti, sageli maskeeringuks mustaks värvitud keredega paatidega.

Peagi toimus liiklus juba ka täies päevavalguses. Julgus tulenes asjaolust, et salakaubavedajate alused suutsid kihutada suurel kiirusel. Võimsaid, kuni 200hobujõulisi mootoreid oli Detroitis kui USA 20. sajandi peamises tööstuslinnas lihtne hankida.

Suurlinn majutas tärkavat autotööstust, mille eesotsas seisid Fordi tehased. Esimese maailmasõja ajal sai linn ka sõjamasinate ja -varustuse tootmise keskuseks. Nii näiteks tootis Ford mootoreid Liberty lennuväele. Kui jõuallikas paigaldati kaatrile, võimaldas see salakaubavedajatel jätta piirivalvurite laevad kaugele selja taha.

Sageli ei avastatud smugeldajaid, kuna nad juhtisid heitgaasid vee alla. Sel moel kostis üksnes summutatud mulksumine, kui alus Detroiti sõitis. Väidetavasti kasutasid smugeldajad vägijookide üle piiri vedamiseks ka kaugjuhitavaid torpeedosid, mida valmistati jällegi Fordi tehases. Torpeedod mahutasid teadaolevalt kuni 75 liitrit alkoholi.

Detroiti politsei pidas lootusetut võitlust, üritades takistada õlle ja kange alkoholi illegaalset sissetoomist naaberriigist Kanadast.

Jõugud kavandasid smugeldamist hoolikalt Detroiti politsei pidas lootusetut võitlust, üritades takistada õlle ja kange alkoholi illegaalset sissetoomist naaberriigist Kanadast.

Smugeldajad mõistsid kiiresti, kuidas nad saaksid peaaegu riskivabalt tuua alkoholi Kanadast Detroiti. Nad ostsid napsi legaalselt Kanadast, Windsori linnast jõe teisel kaldal. Smugeldajad kinnitasid, et pudelid lähevad näiteks Mehhikosse, ent nii kaugele ei jõudnud kaup iial. Pudelid viidi paadi pardale ja veeti üle Detroiti jõe. Valvesse pandud jõuguliikmed hoidsid samal ajal jõekaldalt silma peal politseil ja piirivalvel.

1. Antakse stardisignaal Detroitis jälgis üks smugeldajate bande liige, kas piirivalve on vee peal.

2. Binokliga mees lesis ootel Üks smugeldaja jälgis Kanada-poolsel jõekaldal binokliga, millal tema kolleeg Detroitis märguande annab.

3. Kaup veetakse üle Kanget alkoholi ja õlut täis alus – nt kiirpaat – oli valmis startima niipea, kui anti märku.

Kaasosalised võtsid käraka vastu

Kui kiirpaat tähelepandamatult üle pääses, sildus see kai ääres. Üks smugeldajate bande liige seisis ootel ja oli valmis paati kinni siduma, et lossimine saaks kiiresti alata.

Smugeldajad tassisid kange alkoholi ja õlle ootavasse autosse, mis vedas salakauba klientidele.

Igaks juhuks oli kohal ka teine auto juhuks, kui kogu kaup ühte autosse poleks mahtunud. Mõnel smugeldajal oli alus, kuhu mahtus 100 kasti pudeleid. Kolmandast autost, mis parkis diskreetselt pisut kaugemal, hoidis üks smugeldajate jõugu liige võimukandjatel ja muudel võimalikel segavatel isikutel silma peal.

Näita rohkem Mõne kuulduse järgi oli jõe põhjas isegi toru. Kui Detroitis kraan avati, voolas viski otse Kanada ladudest klaasidesse. Nõnda vähemalt räägiti.

Jälgi torust pole keegi leidnud, kuid kindlasti transportisid salakaubavedajad alkoholi vee all. Toll leidis 1929. aastal keti, mida smugeldajad olid vee all viinakastide sikutamiseks kasutanud. Smugeldajad vinnasid kastid Detroiti-poolele elektrivintsi kasutades.

Talved Kesk-Läänes võisid olla karmid ja aasta lõpus külmus Detroiti jõgi sageli. Kui see juhtus, tirisid smugeldajad kaupa üle külmunud jõe. Sageli vedasid autod endi järel kelke, et sel moel hajutada pudelite raskus hapral jääl suuremale pindalale. Kui jää oli juba piisavalt paks, võis korraga teele asuda ka mitu autot.

Liiv peatas kärakat täis rongid Smugeldajad kasutasid ka teisi transpordivahendeid, nimelt ronge, mis läbi kahe tunneli ning ühe parvlaeva abil ületasid iga päev nii Detroiti jõe kui ka Saint Clairi jõe.

Alkoholi hoiti teiste kaupade, nagu jõulupuude, viljakottide ja saematerjali vahel. Sageli sõlmisid smugeldajad liidu raudteetöölistega, kes panid vagunite külge võltsitud saatelehed. Vagun, mis kirjade järgi sisaldas vilja, võis vabalt olla täis alkoholi. Saateleht tagas, et rong sõidaks ilma kahtlust äratamata otse Detroiti.

Nimi The Purple Gang pärineb väidetavasti vestlusest kahe kaupluseomaniku vahel. „Nad on läbi ja lõhki halvad, nad on sama roiskunud kui lillat värvi liha,“ öelnud üks poeomanik ning see nimi jäigi pätikambale külge.

Isegi Al Capone pelgas smugeldajaid Võitlus illegaalse alkoholituru pärast põhjustas vägivaldseid arveteklaarimisi konkureerivate jõukude vahel ja ainult kõige tugevamad jäid püsima. Detroitis kehtestas The Purple Gang ennast linna vaieldamatu salakaubakuningana. Jõuguliikmete sotsiaalne päritolu oli üsna tagasihoidlik. Rühm poisse linna Black Bottomi nimelistest slummidest alustas 20. sajandi algul taskuvarguste ja pisiröövidega.

Kui algas keeluaeg, olid poisid just täiskasvanuks saanud ning teenisid nüüd suurt raha salakaubaveoga. Jõugu juht Abe Bernstein kindlustas ka oma jõugu tegevuse laiendamise. Inimröövid, juveelivargused, illegaalne hasartmäng ning teised tumedad ärid said poiste ulatusliku tegevuse tavapäraseks osaks. Jõugu mõjuvõim kasvas kiiresti ja 1927. aastal juhtis The Purple Gang reaalselt Detroiti allilma. Isegi selline kurikuulus gangster nagu Al Capone ei soovinud Detroiti jõuguga konkureerida, vaid nõustus hoopis neilt salakaupa ostma.

Ka korravalvuritel polnud julgust vastu astuda jõugule, kes oli oma aja üks vägivaldseim. Ajaloolaste hinnangu järgi oli sel jõugul tippajal 1928. aastal umbes 200 liiget ning nende hingele kogunes ligikaudu 500 inimese teise ilma saatmine. Mõrvatud olid peamiselt rivaalitsevate jõukude liikmed, kuid aeg-ajalt pidid tulistamise ajal Detroiti paljudes salakõrtsides elu jätma ka süütud inimesed. Alles siis, kui jõuguliikmed hakkasid 1931. aastal omavahel võimu pärast võitlema, suutis politsei koguda piisavalt tunnistusi, et neid kohtu ette tuua.

Abe Bernsteinile ja paljudele teistele The Purple Gangi kõrgel kohal olnud liikmetele määrati pikaajalised vanglakaristused ja seejärel jõuk lagunes.

Paljusid tolle jõugu kuritegusid pole võimud seniajani suutnud täielikult lahendada.

Näiteks kahtlustas USA föderaalne juurdlusbüroo FBI The Purple Gangi, et too on segatud Charles Lindberghi 20kuise poja röövimisse 1932. aastal. Jõugu seotus selle rööviga pole siiski kunagi tõestust leidnud.

Näita rohkem Mõnikord märgiti rongivagunite lõplikuks sihtkohaks Mehhiko, kuna Kanada alkoholi eksportimine oli USA kaudu seaduslik. Saadetised ei jõudnud siiski kunagi nii kaugele, sest enne väljumist valasid smugeldajad telgedele liiva, mis põhjustas rataste ülekuumenemise.

Seda tehti üsna Detroiti lähedal, kus tee suundus allamäge. Ülekuumenemine oli ülimalt ohtlik, kuna see võis põhjustada rataste kinni kiilumist ja rongi rööbastelt välja sõitmist. Seetõttu rivistati vagunid haruteele, et rattad saaksid maha jahtuda. Seal aga olid juba ootel smugeldajad, kes vedasid alkoholikastid oma veokitesse ning kadusid väärtusliku lastiga linna.

Munad paljastasid smugeldamise Peale rongide sõitsid üle Detroiti jõe parvlaevadel ka autod. 1920. aasta algul pani Ameerika Ühendriikide tolli imestama üks uus nähtus: nimelt ületasid peaaegu iga päev piiri Kanada surnuvankrid.

See, et nii paljud kanadalasi tuli järsku matta Ühendriikidesse, oli uskumatu, ja üks tolliinspektor otsustas asja uurida. Ta lasi surnumatjal avada kirstu, mida too transportis. Kirstu kontroll kinnitaski inspektori kahtlusi: puusärk oli täidetud alkoholipudelitega.

Ka üksikud reisijad polnud alati need, kes nad väitsid end olevat. Üks The New York Timesi ajakirjanik märkas, et silmatorkavalt suur arv noori kanadalannasid ületab iga päev parvlaevaga piiri, et sõita Detroiti tööle stenografistina. Naisi saatis suurem hulk mehi, väidetavasti meessoost pereliikmed, kelle ülesanne oli hoolitseda, et keegi „ei tülitaks noori naisi, kui nad elatist teenivad“, kirjutas ajakirjanik ühes 1922. aasta artiklis. Lähem vaatlus tõi aga ilmsiks, et naiste ebatavaliselt suured lõunasöögikarbid sisaldasid alkoholipudeleid.

Smugeldamine oli kunstivorm Õnnestumiseks pidid smugeldajad valdama teatud oskusi, neil pidid olema head kontaktid ja nad pidi üles näitama suurt loomingulisust.

Jultumus. Edukas salaviinavedaja pidi olema valmis ära kasutama kõiki vahendeid. Parvlaevaülesõitudel Kanadast Detroiti tasus näiteks kaasa võtta oma lapsed, et äratada sümpaatiat enda vastu ja ka hajutada piirivalvurite tähelepanu.

Sõrmeosavus . Heade tehniliste oskustega smugeldajal olid uued võimalused. Autod, mis olid varustatud põhja sisse, pagasiruumi, katusesse või kütusepaaki ehitatud salaruumiga, võisid mahutada suures koguses alkoholi, ilma et keegi oleks seda märganud. Alternatiivina varustati lemmikloomade, näiteks koerte puurid võltspõhjaga, kus oli ruumi alkoholipudelitele.

Head sidemed . Detroiti tehastes olid 1920. aastail suured militaarmaterjali ja -varustuse laod. Sidemete kaudu tehastes said smugeldajad osta võimsaid lennukimootoreid oma paatidele ning kaugjuhitavaid torpeedosid, milles sai transportida alkoholi. Hea oli tunda ka politseinikke ja linnavalitsuse liikmeid. Altkäemaksu võtsid neist peaaegu kõik.

Leidlik kaubavedu . Alkoholi peitmiseks politsei eest pidid smugeldajad vedama alkoholi mitut tüüpi pakendites, näiteks restitäies tühjades munakoortes.

Salajased koodid . Smugeldajad kasutasid rohkesti salakoode. Näiteks võisid rõivad, mis rippusid pesunööril kahe korterelamu vahel, märku anda, kas smugeldajal on tee vaba või mitte.

Õige hinnakujundus . Pudelipartii müügihind võis ostuhinnast olla kuni kuus korda kallim. Kogenud smugeldajad võtsid siiski harva kauba eest rohkem, kui ostjale hinna poolest sobis. Sellega säilitas smugeldaja oma kliendibaasi.

Näita rohkem Leidlikkus oli üleüldiselt suur. Toll õppis peidetud alkoholipudeleid avastama kõiksugustest kohtadest, näiteks selliste rinnakaitsmete tagant, mida kandsid pesapallurid, samuti naiste rinnahoidjatest ja mantlitesse õmmeldud salataskutest.

Ühel suvel märkas toll uut kommet. Paljud reisijad tassisid parvlaeva pardale korve munadega. Kui üks reisija ühel päeval oma korvi pillas, täitis ruumi kenake aroom. Korviomanik oli suure hulga mune hoolikalt rebust ja munavalgest tühjendanud, kestad puhastanud ja need viskiga täitnud.

Salakõrtsid kerkisid kõikjale 1920. aastate keskel oli smugeldamine Detroitis nii ulatuslik, et keegi ei kujutlenud ette, kuidas politsei üldse kunagi selle pettuse võiks likvideerida. „Ameerika Ühendriikide valitsus peaks palkama inspektori iga mehe, naise ja lapse kohta, kes laevagaa Windsorist Detroiti sõidavad. Valitsus oleks sunnitud katma ranna 30 miili pikkuse (48 km – toim) relvastatud valvurite vööndiga, et peatada ja kontrollida iga alust, mis randuda püüab. Kanada on smugeldajate paradiis ja Detroit on nende Klondike,“ kirjutas üks ajakirjanik The New York Timesis.

Umbes 1923. aastast alates olid paljud smugeldajad organiseerunud rühmadesse. Smugeldajad võtsid kasutusele tõhusa tööjaotuse, mis pidi vähendama riski, et nad avastatakse ja kaup konfiskeeritakse. Üks inimene ostis alkoholi Kanada eksportöörilt, misjärel ta andis selle üle teistele, kes kindlustasid kauba üle piiri toomise kokkulepitud kohtumispaika. Sealt jällegi viisid kolmandad kauba klientidele.

Osa alkoholi saadeti näiteks Chicagosse, kus maffiabossid, nagu Al Capone, kauba eest kenakesti maksid. Suur kogus õlut ja kanget alkoholi jäi siiski Detroiti, kus alkohol müüdi eraisikutele ja kõrtsidele, mis kandsid nimetust speakeasies, tuletatuna väljendist speak easy ehk „räägi varjatult, sosinal“. 1923. aastal teadis politsei Detroitis umbes 3000 säärast salakõrtsi ja edastas informatsiooni föderaalvõimudele, millele järgnes mitu haarangut.

Ajaloolaste hinnangute järgi oli tegelikult sääraseid illegaalseid kõrtse 10 000. Aastaks 1925 kasvas see arv 15 000ni ja 1928. aastaks oli ajalehe The Detroit News andmeil autolinna 993 678 elaniku jaoks avatud 16 000 kuni 25 000 salaviinakõrtsi.

Kõrtse tegutses kõigis kvartaleis. Paljud neist rajati teenindusruumesse pubi tagaosas, mis ametlikult serveerisid väikese alkoholisisaldusega jooke. Ligipääs oli ainult spetsiaalselt kutsututele, kes said taskusse visiitkaardi või sosistasid kõrva salasõna. Ruumi valvas väljaviskaja, et võõraid sisse ei pääseks. Salakõrts võis peituda ka juuksurisalongi või apteegi fassaadide taga.

Kõrtside arv oli nii hämmastavalt suur, et politsei pigistas enamasti silma kinni, kui inimesed just tänaval korda ei rikkunud või muul moel nuhtluseks ei olnud. Mõnikord näitas politsei siiski võimu, hävitades näiteks salakõrtside inventari ja visates nende pudelivarud Detroiti jõkke. Tavaliselt õngitsesid elanikud pudelid taas välja, kui madin möödas oli.

Detroiti linnapea rikkus seadust Mõnes piirkonnas asusid kõrtsid niivõrd lähestikku, et see mõjutas suuresti ka avalikku korda linnas, ületades igasuguse piiri. Kõige hullem oli see Hamtramcki linnas, mis on tänapäeval Detroitiga kokku kasvanud. Tolle piirkonna kohtunik Arthur Tuttle kirjeldas seda kui „häbiplekki, vähkkasvajat ja skandaalset linna“.

1923. aastal oli olukord Hamtramckis nii hull, et kuberner pöördus Michigani osariigi politsei poole palvega, et see linna puhastaks. Politseinikud avastasid 400 kõrtsi, mis müüsid linnavalitsuse õnnistusel „kõike muud kui mittealkohoolseid jooke“.

Alkoholi serveeriti avalikult restoranides, klubides ja isegi kommipoodides, viskit aga müüdi klaasikaupa autodest, mis olid pargitud autotehaste väravate ette.

Kõrtsilised maksid keeluaja eredavärviliste jookide eest hästi.

Kokteilid varjasid vastikut maitset Kokteilid olid tuntud juba enne keeluaega, kuid magusad joogid sobisid oma värvika küllusega täiuslikult pööraste 20ndate elustiiliga.

Keeluajal serveeritud alkohol oli kehva kvaliteediga, sest naaberriigid vedasid USAsse peamiselt oma kõige viletsamat pruulist.

Kodus aetud alkohol, moonshine , oli kõrbekuivas USAs janustele teatud alternatiiviks. Üldjuhul ei pakkunud isetehtud naps maitsmisnäsadele siiski suuremat naudingut kui imporditud kärakas. Kirbe maitse maskeerimiseks ja selleks, et hinnalisi piisku jätkuks nii kaua kui võimalik, segasid leidlikud baarmenid kange alkoholi puuviljamahla, marjade, maitsetaimede ja teiste koostisainetega. Tulemuseks olid värvilised kokteilid, mis muutsid õhtu kõrtsis eriti pidulikuks.

The Southside – Al Capone jõi seda. Segu džinnist, sidrunimahlast, siirupist ja piparmündilehtedest oli väidetavasti Al Capone’i lemmikjook. Kokteil sai nime Chicago South Side’i järgi.

Mary Pickford – tähtede jook. Reisil Havannasse nautisid tummfilmistaarid Mary Pickford, Douglas Fairbanks ja Charlie Chaplin rummist, ananassimahlast ja granaatõunasiirupist tehtud jooki. Jook nimetati Mary järgi.

Mint Julep – igaühe jook. Maisiviskist ehk burboonist, veest, suhkrust ja piparmündilehtedest valmistatud jook saavutas keeluajal üleriikliku populaarsuse, kuna koostisaineid oli lihtne hankida.

Whisky Sour – meeste jook. Segu burboonist, sidrunimahlast, suhkrust ja munavalgest, kaunistatud apelsiniviilu ja ühe kirsiga, oli täiuslik džässiklubi õhtuks. Jooki peeti mehelikuks seetõttu, et see sisaldas burbooni.

Näita rohkem Samal ajal paljastas politsei ka tervenisti 150 prostitutsioonivõrgustikku, mis kõik olid linna salakõrtsidega seotud. Politsei avastas kahjuks ka selle, et linna menukaim salakõrts asus politseijaoskonna läheduses ning selle püsiklientide hulgas oli nii politseinikke kui ka linnavalitsuses töötavaid inimesi.

Et prominentsed linnakodanikud sageli kõrtsis käisid, oli siiski hästi teada. Kui politsei tegi haarangu Detroiti sakslastest immigrantide klubihoones Deutsches Haus, leiti kaks baari täis õlut ja kanget alkoholi. Tolle õhtu 800 kõrtsilise seas olid muu hulgas Detroiti linnapea John Smith ja kongresmen Robert Clancy. Mõlemad mehed arreteeriti.

Korravalvurid jäeti selja taha Keeluaegses Detroitis muutus purjus inimene tänaval tavaliseks vaatepildiks. 1927. aastal vahistati linnas 23 000 inimest purjusoleku eest. Neile, kes olid maani täis ega suutnud enam endaga hakkama saada, oli vahistamine justkui õnnistus, sest politsei juhatas joomarid lihtsalt koju.

See, et politseinikud lasid inimestel sageli karistuseta pääseda, ei tulenenud ainult politseinike heast südamest, vaid asjaolust, et keeluseadus Volstead Act ei jätnud neile palju valikuvõimalusi. Seaduse kehtestamine oli jaotatud föderaalvõimude ning osariiklike ja kohalike võimude vahel. Ametkondadele, nagu piirivalve, rahandusministeerium, politsei ja maksuamet, polnud seadusandja jaganud suuniseid selle kohta, kes peaks mida tegema või kuidas nad peaksid koos tegutsema. Tagajärjeks oli see, et kõik kobasid pimeduses. Korravalvurid olid suures hädas ka vee peal toimuva kuritegevusega. Politsei ja piirivalve laevad ei suutnud mingil moel võistelda smugeldajate kiirete mootorpaatidega. 1920. aastate algul oli Detroiti politseijaoskonnal, mis jälgis Detroiti jõge, ainult üks patrull-laev. Politseiülema James Inchesi sõnul oli see „üks hea, merekindel laev, mis kõvasti pressides suudab järele jõuda puksiirile“. Ta selgitas, et smugeldajad sõitsid neist lihtsalt mööda.

Linnapea kindlustas, et korravalvurid saaksid uued ja sama võimsad mootorid, mida kasutasid kiireimad smugeldajad. Salaviinapaatide arv ei vähenenud, hoolimata sellest, kui palju politseinikud neid konfiskeerisid, sest hiljem pandi paadid müüki avalikel oksjonitel, kust smugeldajad ostsid need taas endale.

Tagajärjeks oli see, et võimud pidasid 1920. aastail kinni ainult viis protsenti alkoholist, mis Detroiti jõe kaudu piiri ületas. Ülejäänud 95 protsenti voolas takistamatult Ühendriikidesse.

Pistis pani käraka ujuma Smugeldajad lootsid suurt kasumit teenida ja see sundis paljusid inimesi suurelt panustama. Amos Vandemeer ehk Nick, kes ühel 1926. aasta juuniõhtul rammis piirivalve patrull-laeva ja oma paadiga rannikul liivakule sõitis, polnud mitte ainult üks juhtivaid salakaubavedajaid, vaid ka üks kelmimaid.

Kui Nick avastas, et piirivalvelaev oli jälitamise käigus jäänud samuti liivakule kinni, kogus ta kokku käputäie kohalikke mehi, kes kõik koos sooritasid piirivalvemeeskonna tsiviilarreteerimise ja kindlustasid, et kõik pardal olnud türmi pandaks – ametlikult kahtlustatuna Kanadasse tungimise soovis!

Vahistamine oli Kanada riigile häbistav ja politsei vahistas Nicki päev hiljem, püüdes vältida juhtumi arenemist diplomaatiliseks kriisiks. Niipea, kui tähelepanu hajus, vabastasid võimud smugeldaja. Samuti tagastasid nad talle üle 100 kasti viskit, mida ta oli püüdnud Ühendriikidesse viia.

See, et Nick oma kauba tagasi sai, võib näida absurdsena, kuid nii Kanada kui ka USA politsei- ja tollitöötajad aitasid smugeldajaid sageli ning neile maksti heldelt. Tihti pidi tolliametnik ennast just sel päeval, mil smugeldajad tegutseda kavatsesid, lihtsalt haigeks kuulutama. Väikese teenuse eest kasseeris tolliametnik 500 dollarit ehk neli korda rohkem, kui lihttööline aastas teenis.

Lõunaosariigid on karsklasi täis USA tühistas alkoholimüügi keelu 5. detsembril 1933, kuid osa riigist jäi ikka veel kuivale.

Riigi linnad ja maakonnad võisid ise otsustada, kas nad soovivad õlle ja kange alkoholi müüki reguleerida. Praegu kasutavad seda võimalust umbes 500 maakonda. Kõige kuivemad piirkonnad on Ühendriikide lõunaosariikide seas. Mississippi osariigi 82 maakonnast on 36 karsked, samas aga lääneosariikides, nagu California, Oregon ja Washington pole alkoholikeeluga piirkondi.

Selline geograafiline asümmeetria tuleneb asjaolust, et lõunas püsivad tugevana kristlikud karsklased: konservatiivsete vaadetega evangeelsed kristlased. Kristlikud karsklased hoiduvad alkoholist, kuna nende veendumuse järgi annab joove tõuke patuseks eluks, mille tagajärjed on abielurikkumine, ebaausus ja vaimne laostumine.

Paraku näitab statistika, et just tänased alkoholivabad maakonnad on need, kus vohab metamfetamiini, ülitugevat sõltuvust tekitava eufoorilise aine tootmine ja tarbimine. Selle aine tarbimine levib tasapisi üle kogu USA.

Korruptsioon ei piirdunud ainult tavaliste politseinike ja tolliametnikega. Ka Detroiti sadamaülem seisis seaduse pahupoolel. Ta peeti kinni 1929. aasta aprillikuus, kui ilmnes, et ta oli lasknud politsei patrull-laeval smugeldajad üle jõe eskortida.

Kanada poliitikud ei soovinud aidata USAd võitluses illegaalse alkoholiimpordiga. Kanadas, mis tänu oma topeltmoraaliga alkoholipoliitikale pööraselt teenis, leiti, et smugeldajad olid USAst ning seega oli probleem ameeriklaste oma. Tugeva survestamise järel nõustus Kanada 1929. aastal keelustama alkoholimüügi piiriäärseis piirkonnis. See piirang smugeldajaid eriti ei häirinud. Detroitis oli 1920. aastate lõpus märkimisväärne lennukitootmine ja mõjukamad salakaubavedajad investeerisid uude transpordiviisi.

Rahvuskaardi piloodid lähedal asuvast Selfridge Airfieldi lennuväebaasist olid enam kui valmis väljaspool teenistusaega salakaubaveoga lisaraha teenima. Õige pea pakkus õhusild Kanadaga püsivaid alkoholitarneid paljudele janustele ameeriklastele.

Ameeriklased muutsid meelt Keelupäevad olid ometigi loetud. Ameeriklased olid väsinud organiseeritud kuritegevusest, mis salaviinaveo ja -kaubaga kaasnes.

„Kuritegevus on kontrolli alt väljas ja austus põhiseaduse vastu madalaimal tasemel. Igal ameeriklasel, kes oma riiki armastab, on kohus võidelda 18. konstitutsiooniparanduse tühistamise eest,“ kirjutas autotööstur Henry Bourne Joy.

Kui 1929. aastal algas suure depressioonina tuntud ülemaailmne majanduskriis, tunnistasid ka seadusandjad, et USA vajab märkimisväärset tulu, mida alkoholi tootmine ja müük majandusele pakub. 1933. aasta veebruaris võttis kongress vastu 21. põhiseadusparanduse ja sellega tühistati alkoholikeeld.

Säte saadeti USA osariikidesse hääletamiseks ning 3. aprillil 1933 tuli esimene ametlik kinnitus. Michigani saadikud jõustasid muudatuse – nende hääled jagunesid 99 : 1.

Loe lisaks Philip Mason Rumrunning and the Roaring Twenties, Wayne State Uni. Press, 1995

Art Montague Canada’s Rumrunners, Altitude Publishing, 2004

Related Posts edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Loss põleb!" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/pre-4-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/pre-4-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/pre-4-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Katastroofid Loss põleb! Loss põleb! Stockholmis Rootsi kuninga residentsis – Tre Kronori lossis – puhkes ootamatult tulekahju, mille põhjustas hooletu suhtumine tulevalvesse. Hoone...

by Kristina Ekero Eriksson and2 others 1. apr. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Kes leiutas kiirliimi?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/8pre-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/8pre-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/8pre-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Leiutised Kes leiutas kiirliimi? Kes leiutas kiirliimi? © ShutterstockEMRAH SÜTCÜ & BUE KINDTLER-NIELSEN1. APRILL 2020 3 min read Kiirliim valmis juhuslikult. Teise maailmasõja ajal...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. apr. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Miks kutsutakse New Yorki Suureks Õunaks?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/7pre-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/7pre-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/7pre-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Miks kutsutakse New Yorki Suureks Õunaks? Miks kutsutakse New Yorki Suureks Õunaks? New York sai kuulsa hüüdnime Suur Õun 1924. aastal.© ShutterstockEMRAH SÜTCÜ & BUE KINDTLER-NIELSEN1....

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. apr. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Mis oli natside Lebensborni programm?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/6pre-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/6pre-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/6pre-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Sõda Mis oli natside Lebensborni programm? Mis oli natside Lebensborni programm? ABBA laulja Anni-Frid Lyngstad (paremalt teine) sündis Norras Lebensborni programmi lapsena.© Marka/ImageselectEMRAH SÜTCÜ & BUE...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. apr. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Kust tuleb pitsa Margherita nimi?" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/5pre-1-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/5pre-1-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/5pre-1-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Kust tuleb pitsa Margherita nimi? Kust tuleb pitsa Margherita nimi? Klassikaline pitsa Margherita on tomatikastme, mozzarella ja basiilikulehtedega.© ShutterstockEMRAH SÜTCÜ & BUE KINDTLER-NIELSEN1. APRILL 2020...

by Emrah Sütcü ja Bue Kindtler-Nielsen 1. apr. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Indiaanlaste halvim õudusunenägu: valged tulevad!" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/pre-3-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/pre-3-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/06/pre-3-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ameerika Indiaanlaste halvim õudusunenägu: valged tulevad! Indiaanlaste halvim õudusunenägu: valged tulevad! Briti Ameerika valdustes jäid uusasunike kolooniad kuni 1775. aastani Atlandi ookeani ranniku piirkonda, ent siis...

by Esben Mønster-Kjær 1. apr. 2024 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Kanada oli USA baarmen

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool