Eesti Vabariigi algusaastail valitses sõjajärgne kitsikus ning toidulaud jäi üpris lihtsaks ja talupoeglikuks – söödi põhiliselt kartulit, rukkileiba ja teraviljaroogi liha ja kala lisandiga. 1920. aastate keskpaigaks oli aga elatustase kiiresti tõusnud ning uus linna-­keskklass ja eliit hakkasid toituma palju mitmekesise­malt ning varasemast teadlikumalt.

Toidukaupluste arv suurenes ja neis laienes nii kodumaise toiduainetööstuse toodangu kui ka importkaupade valik. Rohkem hakati sööma aedvilja, piima­saadusi ning mune, vähem teraviljatoite. Kui varem oli ka linnades, eriti agulites talveks talupoeglikul kombel liha ja kala soolatud ja kapsaid hapendatud ning kartuleid varutud, siis nüüd hakati sellest loobuma ja toitu osteti pigem mitu korda nädalas turult või poest. 

1930. aastail hakkas osa tootjaid pakku­ma ka pool- ja kulinaaria­tooteid. Ühisus Eesti Eksporttapamajad reklaamis ligikaudu 40 vorstisordi kõrval ka oma köögiosakonnas toodetavaid sülte (seda müüdi umbes 1000 kaussi päevas), praade, pasteete, kotlette, frikadelle, kapsa­rulle, rosoljet jne, mida keskklassi perenaised ka meelsasti ostsid. Eriti menukad olid valmistoidud pühade eel.