Astrolaabid, mis pärinevad II aasta­tuhande lõpust eKr Assüüriast, kuju­tavad endast multifunktsionaalset seadet taevalaotuses orienteerumiseks. Astrolaabid kombineerisid taeva­vaatlustelt saadud andmeid mütoloogiaga. Mütoloogiast pärines näiteks tähistaeva jagamine kolmeks taevarajaks: jumalate Ea, Anu ja Enlili radadeks. Selles raamis­tikus aitas seade määratleda peamiste tähtkujude, tähtede ning planeetide asukohta taevas eri kuudel.

Andmed olid organisee­ritud veergude või (ringi­kujulistes astrolaabides) kolme kontsentrilise ringi kaupa, mis oli jagatud 12 sekto­riks. Kuigi leidub ka tabeli­kujulisi astrolaabe, tuleb ringi­kujulisi pidada algseiks. Astrolaabe pruugiti enamasti kalendripidamiseks ja taevakehade liikumise arvutamiseks. Mõnel astrolaabil leidus numbreid ka öö ja päeva pikkuse aastaringseks kalkuleerimiseks.

Keskajal kasutasid Araabia taevauurijad, meremehed ja ennustajad astrolaabi laialdaselt taevakehade kõrguse, kohaliku aja ning kohaliku laiuskraadi määramiseks. Astrolaab jäi tuntuimaks taevakehade mõõtmisvahendiks kuni 17. sajandi kesk­paigani.