Astrolaabiga sai määrata kellaaega, horoskoopi, päikese tõusmist ning loojumist ja laiuskraadi, millel parajasti viibiti
© Shutterstock
BUE KINDTLER-NIELSEN
1. APRILL 2021
Astrolaabid, mis pärinevad II aastatuhande lõpust eKr Assüüriast, kujutavad endast multifunktsionaalset seadet taevalaotuses orienteerumiseks. Astrolaabid kombineerisid taevavaatlustelt saadud andmeid mütoloogiaga. Mütoloogiast pärines näiteks tähistaeva jagamine kolmeks taevarajaks: jumalate Ea, Anu ja Enlili radadeks. Selles raamistikus aitas seade määratleda peamiste tähtkujude, tähtede ning planeetide asukohta taevas eri kuudel.
Andmed olid organiseeritud veergude või (ringikujulistes astrolaabides) kolme kontsentrilise ringi kaupa, mis oli jagatud 12 sektoriks. Kuigi leidub ka tabelikujulisi astrolaabe, tuleb ringikujulisi pidada algseiks. Astrolaabe pruugiti enamasti kalendripidamiseks ja taevakehade liikumise arvutamiseks. Mõnel astrolaabil leidus numbreid ka öö ja päeva pikkuse aastaringseks kalkuleerimiseks.
Keskajal kasutasid Araabia taevauurijad, meremehed ja ennustajad astrolaabi laialdaselt taevakehade kõrguse, kohaliku aja ning kohaliku laiuskraadi määramiseks. Astrolaab jäi tuntuimaks taevakehade mõõtmisvahendiks kuni 17. sajandi keskpaigani.
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
© 2022 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud