Aur oli noore autotööstuse üks eelistatumaid jõuallikaid. Näiteks neist 909 autost, mis USAs 1902. aastal arvele võeti, olid 485 varustatud aurumootoritega. 

Juba 17. sajandil püüdsid leiutajad luua auru jõul liikuvaid sõidukeid, kuid masstootmisse läksid need alles 1880. aastail. Siis ilmusid auruautod nii Euroopa kui ka Ameerika teedele. Auru­mootori esialgne edu põhines asjaolul, et seda tehnoloogiat oli veduri­ehituses lihvitud juba aasta­kümneid. Alles arengu algus­järgus seisnud sisepõlemismootor jäi töökindluse poolest auru­mootorile veel kõvasti alla. 

Kui 1912. aastal leiutati elektri­starter, saavutas sisepõlemis­mootor edumaa, sest enam polnud tarvis vaeva näha raske käima­väntamisega, mis võis olla lausa ohtlik. Bensiinimootoriga auto võis käivitada ühe nupuvajutusega,
ent auruauto nõudis endistviisi pikka sõiduks ettevalmistamise protsessi, et aur üles saada. Henry Fordi juurutatud konveiermeetodil tootmine muutis bensiiniautod järjest odavamaks ja tõhusamaks. Viimane auruautofirma Doble läks pankrotti 1931. aastal.