Kasakate ajalugu ulatub tagasi 13. sajandi keskpaika. Euraasia steppides asusid türgi rahvad, kelle ülemvõimu murdsid mongo­lid. Sellest tekkis võimuvaakum, mille tagajärjel paljud erinevad rahvakillud asusid elama just sinna. Venemaa lõuna­osas pärisorjuses elanud talupojad otsustasid rõhumise eest pageda riigi piirialade steppi­desse, kus kujunes vene, ukraina ja türgi elementidega kasakate kultuur.

Sõjaväelisteks kogukondadeks organiseerunud kasakate kultuur sisaldas palju enamat kui üksnes sõjapidamiskunsti. Kasakakogu­kondade kujunemine algas 15. sajandil tänapäeva Ukraina ja Lõuna-Venemaa aladel. Ka karjakasvatuse ja põllu­harimisega tegelnud kasakad organiseerusid sõjaväelisteks kogu­kondadeks, mida juhtisid valitud pealikud. Kasakakultuuri lahutamatu osa oli elujärje parandamine sõjakate röövretkedega naabrite juurde, Musta mere äärsed türklased kogesid kasakate röövretki iseäranis palju. Kasakad sattusid 17. sajandil (1654) Venemaa võimu alla, kuid neil võimaldati enda kultuuri säilitada, kui nad panid välja sõjalise üksuse. 

Iga kasakakogukond moodustas oma polgu, mis oli tugev sõjaline, hobuste ja relvastu­sega varustatud üksus.

Vastupidavatel hobustel kasakaväe abiga vallutas Venemaa hiiglasliku Siberi, mille avarus polnud probleem sadulaeluga harjunud kasakatele. Vastu­pidi Vene maaväesõduritele oskasid kasakad kõikjalt toitu hankida ning mõistsid steppides asunud tatari ja teiste vaenulike hõimude mõtteviisi paremini.