Rooma riigis oli sõjaväeteenistus leegionärina lubatud ainult vabadele kodanikele. Roomlaste arvates oskas ainult vaba mees võidelda ega põgenenud esimese ohumärgi peale.

Ometi oli juhtumeid, kus ori püüdis saavutada vabaks­laskmist maaväkke astumise teel. See oli tõsine seadus­vastane tegu, millesse roomlased suhtusid täie karmusega.

Üks kuberner kirjutas 110. aastal pKr keiser Traianusele, et oli avastanud nekrutite seast kaks orja. „Orjad väärivad surmanuhtlust,“ vastas keiser Traianus, „kuid määravaks peab saama uurimise tulemus, mis ütleb, kas orjad meldisid end sõjaväkke vabatahtlikult või valisid ohvitserid need mehed välja või saatis keegi nad enda asemel. Kui ohvitserid valisid orjad välja, siis olid süüdi ohvitserid. Kui orjad saadeti kellegi asemel, siis on kuriteos süüdi saatjad.“