97. aastal pKr langes vastutus Rooma linna veega varustamise eest Sextus Julius Frontinusele. Kaks aastat hiljem kirjutas ta Rooma linna veevärgist raamatu „De aquaeductu urbis Romae“. Selles märkis ta ära nii veerennide mõõdud kui ka vooluhulga. Ta oli niivõrd põhjalik, et 1453. aastal laskis paavst ehita­da endale Frontinuse juhtnööride järgi akvedukti.

Hinnangulise arvutuse järgi tarbiti Rooma linnas keskmiselt 100–150 miljo­nit liitrit vett, mis voolas linna üheteistkümne akvedukti kaudu. Selline tarbimismaht ei saanud põhineda üksnes ühel veeallikal ja seepärast arvatakse, et roomlased hankisid vett ka järvedest ja jõgedest, mis võisid paikneda lausa 92 kilomeetri kaugusel. 

Vesi läbis pika teekonna omal jõul, sest roomlased ehitasid akveduktide rennid langusega, ühe kilomeetri kohta vähemalt mõnikümmend sentimeetrit.