Natsid hävitasid väiksemagi partei­vastase ilmingu karmil käel ja brutaalselt. Niisugust ulatuslikku vastupanuliikumist, nagu esines näiteks Poolas või Prantsusmaal, Saksamaal ei eksisteerinud. Põranda all leidus siiski väiksemaid vastupanurühmitusi.

Kuulsaim neist oli Weiße Rose ehk Valge Roos, 1942. aasta suvel Müncheni ülikooli tudengite loodud vastupanurühm. Sel ajal hakkas osa sakslasi juba kahtlema Saksa sõjaväe võitmatuses. Kui aga hakkasid levima ka kuulujutud Poola juutide sõidutamisest koonduslaagritesse, moodustasid kaks noort üliõpi­last, vend ja õde Hans ja Sophie Scholl, üliõpilasvõrgustiku, mis ulatus ka Hamburgi, Berliini ja Viini. 

Rühmitus võitles natside võimu vastu, trükkides ja levitades lendlehti, milles kutsuti noori inimesi üles vastuhakule ja Hitleri sõjaväetööstust saboteerima. Rühmituse eesmärk oli „haavatud Saksa hinge sisemine uuenemine“.