Seened olid leivakõrvaseks eelkõige maata või vähese maaga taluperedele. Seened kupatati läbi ning seejärel soolati või hapendati.

18. sajandil kirjutas A. W. Hupel, et seened asendavad talurahva toidus kala. Aliise Moora andmeil kutsuti 19. sajandil Viljandimaal seeni pilamisi metshärja lihaks ja ühe jalaga oina ossiks, Võrumaal aga metskitse­lihaks ja põdrapraeks. Peipsi ääres, kus kõiki soolatud kalu nimetati silguks, hüüti soolatud seeni seenesilguks.

Kui talude majanduslik olukord hakkas 19. sajandi lõpus paranema, polnud toidunappuse pärast enam tarvis seenel käia. Siis tekkis üleolev väljend „Sõida seenele, mine tühjale!“, millega anti mõista, et seente korjamine on kerglane ajaviide.