Esimene viisaastakuplaan kuulutati välja 1928. aastal ja see pidi Nõukogude Liidu muutma põllumajandusmaast tööstus­gigandiks, mis oleks võrdne läänega. Eesmärk tuli saavutada põllumaade kollektiviseeri­mise ja industrialiseerimise teel. „Oleme 50–100 aastat arenenud riiki­dest maha jäänud. Peame neile kümne aastaga järele jõudma,“ ütles Stalin 1931. aastal.

Stalini silmis oli esimene viisaastak väga edukas. Industrialiseerimine käis täie hooga, uued linnad kerkisid kõikjale. Ainuüksi esimesel kahel viisaastakul nelja­kordistusid söe, nafta ja terase tootmi­ne. Põllumajanduses oli viis­aastakuplaan aga katastroofiliste tagajärgedega. Aastail 1932–1933 suri kuni seitse miljonit inimest nälga, sest riik võttis suurema osa nende saagist jõuga endale. 

Ehkki tööstustoodang kasvas, ei olnud selle kvaliteet Nõukogude Liidus kunagi võrreldav lääne kvaliteediga. Kuna viga oli süsteemis, ei aidanud ka kehva tööd teinud tööliste ja talupoegade ulatuslik vangilaagritesse saatmine.

 Viisaastakuplaanide hinnaks oli miljonite inimeste surm ja rikutud looduskeskkond.