Tartu ülikooli ajalooprofessor Mati Laur kirjutab ajakirjas Tuna, et ettekujutused eesti talupoegade ja saksa­keelse ülem­kihi esindajate seksuaal­kontaktidest kalduvad tihti ühest äärmusest teise. Ühelt poolt on vagameelsed autorid väitnud, et vanad eestlased olid suguliselt erakordselt karsked, teisalt jälle elab visalt edasi müüt nn esimese öö õigusest, mille kohaselt võisid mõisnikud oma talurahvast volilt seksuaalselt pruukida.

Mati Laur näitab 18. sajandi Liivimaa Eesti ala maakohtute materjalidele tugine­des, et tegelikkus oli nende kahe müüdi vahe­peal­ne. Kuna kiriku ja riigi seadused keela­sid abielueelsed ja -välised seksuaalsuhted, jõudsid neid harrastanud inimesed sageli kohtu ette. Vallas­emadelt päriti samuti kohtus aru nende lapse isa kohta. Kohtu­materjalidest selgub, et aadlikud ja eriti sakslastest mõisaametnikud ei põlanud seksuaalsuhteid eesti soost mõisa- ja talutüdrukutega. Samuti tuli ette, et sakslannad võtsid voodisse talupoja.
Esimese öö õigust aga ei eksisteerinud, sest see olnuks vastuolus toonaste seadus­tega.

„Oluline on ka see, et erinevalt Vene­maa sise­kubermangudest, kus mõisnike seksuaalne omavoli talupoegade üle oli igapäevane ja karistamatu, jõudis Liivi­maal seksuaalne vägivald kohtupinki,“ kirjutab Laur. 1723. aastal mõisteti näiteks surma Reola mõisnik kapten Carl Gustav von Orfeld, keda süüdistati abielurikkumises mõisateenija Mai ja talunaise Annega. Naised kinnitasid, et mõisa­härra sundis neid patuteele vägi­vallaga ähvardades. Mõisnikest märksa sagedamini sehkendasid talunaistega siiski saksa soost mõisateenijad ja käsitöölised. Seksuaalkontaktide iseloom ulatus vägistamisest ja ahistamisest konsensusliku suhteni.