Viikingid mõtlesid enamiku oma hüüdnimedest – näiteks Ketil Nosunina, Øystein Pahapeer ja Herjolf Krimps­­muna – ise välja ning selles valdkonnas olid nad kogu Euroopas ületamatud.

Hüüdnimede uskumatu rohkuse põhjuseks oli see, et viikingitel oli tavaliselt ainult eesnimi ja see põhjustas mõningast segadust, näiteks kui laeval leidus viis Sveni-nimelist meest. Seetõttu kasutati patronüüme, kus isa nimi liideti tütre või poja nimele, näiteks Knud Svendsøn ehk Knud Svendi poeg. Patronüümid ei lahendanud siiski probleemi, kuna needki võisid kokku langeda. Seega said paljud ka hüüdnime.

Üks parimaid viikingite hüüdnimede allikaid on Islandi asustamisest rääkiv teos „Landnámabók“ ehk „Maa asustamise raamat“. Raamatus loetletakse umbes 400 viikingi nimed või hüüdnimed, kes asusid Islandile aastail 874–930. Uurijate järgi said paljud viikingid hüüdnimed, mis kirjeldasid nende füüsilisi eripärasid või silmapaistvaid tegusid elus. Mõni oli irooniline, nagu Tord Madal, kes oli tegelikult väga pikk mees.