Visketäht – jpn Shuriken – kuulus samurai relva­arsenali, kuid sõjas kasutati neid harva. See tekitas pindmisi vigastusi ja seda kasutati peamiselt üllatus­momendi loomiseks, et vastast pidurdada ning anda ründajale hetk aega, otsustamaks, kas põgeneda või võitlus vastu võtta. Võimali­kult suure vigastuse tekitamiseks heideti see relv paljastatud kehaosa – näo või käte – pihta.

Tänapäeva filmides näidatakse shuriken’e peenelt töödeldud terasest tähekestena, millele on sageli graveeritud kaunid ornamendid. Tegelikult olid need lihtsad, metallist ühekorrarelvad, mida pärast vaenlase pihta heitmist enamasti üles ei korjatud. 

Seepärast ei nähtud ka nende kaunistamisega eriti suurt vaeva. See on ka põhjus, miks pole shuriken’e tänapäeva muuseumides kuigi tihti näha.
Visketähed leiutati oletatavasti 17. sajandil, kui jaapanlased hakkasid ka suurte naelte kujulisi viskerelvi kasutama. Et nende heitmine oleks kergem ja need lendaksid paremini, siis taoti naelad lapikuks.