Inimesed on püüdnud tuuleenergiat ära kasutada ammusest ajast. Üks esimesi rohepöörde pioneere oli Vana-Kreeka teadlane Aleksandria Heron (10–85 pKr). Ta mõtles välja esimese teadaoleva tuule jõul töötava masina. Seade, mille ta nimetas tuulerattaks, oli väikese tuulikuga ühendatud mehaaniline orel. Kui tuul tuuliku tiibasid ringi ajas, siis pani see tööle pneumaatilise kolvi, mis surus õhu oreli viledesse. Orel tõi kuuldavale heli, mis meenutas flöödi oma, ja sellel sai mängida meloodiaid.

Heroni tuulik oli üksikseadeldis, ent esimesed praktikas rakendatud tuulikud ehitasid 8.–9. sajandil pKr pärslased. Nende tuuliku kaheteistkümneks tiivaks olid neljakandilised purjed, mis ajasid ringi veskikive või siis käitasid vee ammutamise mehhanismi. Järgmistel sajanditel levisid tuuletehnoloogiad üle kogu Lähis-Ida ning keskajaks jõudis leiutis ka Euroopasse, kuhu selle tõid ristirüütlid. Madalmaades hakkasid põllu­harijad tuule jõul vett pumpama märgalade kuivendamiseks.