Nina ja suud kattev mask, mida praegu kantakse kaitseks koroonaviiruse eest, pole uudne leiutis. Rooma ajaloolase Plinius vanema (23–79 pKr) kohaselt soovitati juba antiikaegsetel Rooma kaevuritel, kes töötasid sügavates elav­hõbedakaevandustes, panna kaitseks kaevanduste mürgiste tolmude eest nina ja suu ette loomapõis.

Näomaski kasutamine polnud siiski kuigi levinud nähtus kuni 19. sajandini, mil esimesed teadlased hakkasid uurima baktereid. Siis kerkis hügieen rohkem päevakorda ning arstid ja õed hakkasid maske kandma, et oma patsiente mitte nakatada. Arst Paul Berger kirjutas 1899. aastal näiteks, et „kirurgi või tema assistendi suust paiskuvad pritsmed võivad patsiendile tähendada põletiku puhkemist“.

Maski hakkasid arstid laiemalt kasutama aastail 1910–1911 Hiinas möllanud Mandžuuria katku ehk bakteriaalse kopsupõletikuga võideldes. Maski esimene kõrgaeg saabus 1918. aastal Hispaania gripi pandeemia ajal.