Ühel 9. sajandi päikeselisel päeval oli Etioopia kitsekarjus Kaldi oma loomakarjaga väljas, kui ta märkas, et tema sõralised karglesid pärast põõsast punaste marjade söömist kuidagi eriti energiliselt ringi. Kaldi näris ka ise mõnd marja ja tundis end kohe värskemana.

Nõnda kujutab kohvi kosutava toime avastamist levinud legend. Kas asjalood päris nii olid, on kaheldav, sest lugu pandi esimest korda kirja 1671. aastal ehk kaheksa sajandit pärast väidetavat toimumist. Tegelikult aga ei tea ajaloolased kohvi päritolust suurt midagi.

Esimesed usaldus­väärsed allikad, kus kohvi mainitakse, pärinevad 15. sajandi Jeemenist. Röstitud ja seejärel vees keedetud kohvioad meeldisid moslemi vaimulikele, kes jõid seda öiste meditatsioonide ja palvus­te ajal ärkvel püsimiseks. Tõenäoliselt tõid Jeemeni araablastele Ida-Aafrikast kohvi Somaalia kauplejad. Järgmisel sajandil jõudis kohv ka ülejäänud Lähis-Ida moslemi­aladele.

Aastaks 1600 oli kohv jõudnud Itaaliasse ning levis sealt peagi mujale Euroopasse. Maadeavastuse järel jõudis kohv Ameerika mandrile, kus seda hakati peagi ise kasvatama.