Leegiheitja oli üks relv, mille Saksa armee võttis kasutusele Esimese maailmasõja ajal, et murda patiseisu läänerindel.

Selle leiutaja, Berliinist pärit Richard Fiedler mõtles juba 1901. aastal relva­süsteemist, mis pritsib põlevat vedelikku. Ta sai arendustööks raha Saksa armeelt ja 1905. aastal algasid katsetused. Sõja puhkedes 1914. aastal oli Saksa sapööriüksustes veel vähesel arvul leegiheitjaid, kuid esimest korda kasutati neid muljet avaldava tulemusega 28. veebruaril 1915. Siis läks esimene väljaõpetatud leegiheitjaüksus ründama prantslaste kaitsekraave. Sõdurid kasutasid 12 väikest käsipumbaga leegiheitjat ja kaht suurt statsionaarset mudelit. 

Leegiheitjad osutusid kindlustatud positsioonide vastu efektiivseks. Leegid ise tapsid vaenlase küll harva, kuid need põhjustasid nii suurt paanikat, et sõdurid jooksid avatud väljale, kus nad kuulidega maha niideti. Sakslased arendasid kuni 1918. aastani leegiheitjate täiustatud versioone, näiteks 1916. aasta Weschel­apparat, mida oli tänu selle ümmargusele kujule tunduvalt lihtsam kanda kui eelmi­si mudeleid.

Pärast Esimese maailmasõja lõppemist keelas Versailles’ rahulepe leegiheitjate kasutamise relvadena, kuid nii sakslased kui ka liitlased kasutasid neid usinasti ka Teise maailmasõja ajal.