Libapolitseinikud panid toime ajaloo suurima kunstiröövi
Libapolitseinikud panid toime ajaloo suurima kunstiröövi Siiani on jäänud mõistatuseks, kuidas kaks ilmselget amatööri suutsid pääseda ligi maailma ühele kalleimale...
Kes leiutas noodikirja märgid?
Noodijoonestikuga noodikiri, mis näitab ära heli kõrguse, tekkis 1000. aasta paiku.
© DEA / M. SEEMULLER / Getty Images
Ühe varaseima näite heliteose nootide kirjapanekust leiame 6. sajandil Roomas elanud filosoofilt Boethiuselt, kes võttis toonases muusikas kasutatud kahe oktaavi tähistamiseks kasutusele tähed. Tema skaala algas A-tähega ja lõppes O-ga (A oli madalaim toon ja O kõrgeim). Seda skaalat nimetatakse Boethiuse noodisüsteemiks. Sellesarnase süsteemi leiab juba umbes 150. aastast pKr ning selle mõtles välja Ptolemaios. Seega, vaevalt oli noodikiri Boethiuse leiutatud.
Alles 1000. aasta paiku võttis Itaalia muusikateoreetik ja munk Arezzo Guido kasutusele neljajoonelise noodistiku, millel märgitakse helid joonestikule nende kõrguse järgi. Tema oli ka see, kes mõtles välja helide lugemise ehk laulmise silpnimetustega do, re, mi, fa, sol, la, si. Ta võttis need silbid ladinakeelsest kirikuhümnist „Ut queant laxis“, mis oli ülistuslaul Ristija Johannesele. Seda noodikirja kasutatakse näiteks Hispaanias ja Itaalias tänapäevalgi.
Seevastu Eestis ja Lätis juurdus Nõukogude ajal Ungari helilooja Zoltan Kodàly solmisatsioon jo, le, mi, na, so, ra, di. Ingliskeelsetes maades mindi üle tähtnimetustele c, d, e, f, g, a, h(b).
Tungiv vajadus heliteos mingil moel üles tähendada tekkis kirikus, näiteks gregoriaani hümnid said rahva seas tuntuks just seeläbi, et hümnide noodivihke jagati kirikutes. Teistel muusikaliikidel sellist võimalust ei olnud.
Tule minevikku!
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
LOGI SISSE
kui juba tellid!
