Husaarid tekkisid 14. sajandi Ungaris kaitsemeetmena Osmanite impeeriumi vastu. Kiiretest kergrelvastuses ratsanikest koosnenud väikesed husaari­üksused moodustati, et kaitsta lõunapiiri, kus nende ülesanne oli lüüa tagasi rüüsteretkele tulev vaenlane.

Kui Ungarit hakkas 17. sajandi lõpus valitsema Austria, sai husaaridest osa Lääne-Euroopa sõjalisest traditsioonist. Nad osalesid sõdades Saksamaal, Hollan­dis ja Itaalias ning nende värvikad mundrid äratasid kõikjal tähelepanu. Meeste kuued olid kaunistatud nöörkinnistega. Nad kandsid eredaid särpe ja võitlesid kõverate saablitega nagu türklased.

Samuti hiilgasid Ungari ratsanikud tõhusate skautidena. Nende väikesed kiired hobused ei sobinud suurteks ratsa­lahinguteks lahinguväljal, kuid nad olid täiuslikud maakuulamiseks ning väike­üksuste ründamiseks. Seal said husaarid üle kavaldada vaenlasi, kes ratsutasid rasketel lahingutäkkudel.

Husaarid said kiiresti hulljulgete maine. Neid peeti aga ka praalijateks
ja naistemeesteks. „Husaar, kes pole 30. eluaastaks surnud, on tossike,“ ütles Napoleoni husaaride kindral Antoine Lasalle. Ise oli ta 34aastane, kui 1809. aastal täiesti mõttetus rünnakus elu kaotas.