Tänapäeval on sõnal „diktaator“ negatiivne tähendus. Seda pruugitakse riigijuhi kohta, kes on kogu võimu enda kätte haaranud ning kasutab seda karmil käel. Antiikse Rooma vabariigi ajal tähendas see ametiisikut, kelle konsul määras senati ettepanekul ametisse kuueks kuuks. Selle aja vältel ainuvalitses diktaator riiki.

Diktaatori institutsioon oli mõeldud kriisisituatsioonide puhuks, mil tuli otsustada kiiresti ja liigset mokalaata pidamata. Kui riiki ähvardas mäss või mingi muu suur julgeolekuoht, siis antigi võim ajutiselt diktaatorile, et too probleemi lahendaks. Oma ametiajal oli diktaatori võim peaaegu piiramatu.

Harilikult sai diktaatori ülesandeks juhtida teatud kindlat sõda või suruda maha mäss. Diktaatori sõna kaalus üles kõikide teiste Rooma poliitikute arvamused ja ta võis vajaduse korral muuta ka seadusi. Samas ei tohtinud diktaator Itaalia pinnalt lahkuda. Diktaa­tor loobus tiitlist harilikult kohe, kui tema ülesanne oli täidetud, mitte ei oodanud kuue kuu möödumist. Sulla ja Caesari diktatuur kaotasid ajalise piirangu.

Esimene Vana-Rooma diktaator oli konsul Titus Larcius, kelle ülesanne oli kaitsta Roomat linna läheduses asunud itaalikute hõimude eest.