Huligaansus ja spordivõistlustel kaklemine ei ole uus nähtus. Juba antiikajal võisid Rooma suurlinnad langeda eri meelt spordi­fännide huligaansuste ja vägivalla­tegude ohvriks.

Eriti meelitasid spordihuligaane kohale sõjakaarikute võidusõidud. Vanas Roomas olid need võidusõidud tohutult menukad ning neis osales harilikult neli meeskonda: punane, valge, sinine ja roheline. Võistlejaid toetasid nende poolehoidjad, kes olid kogunenud fraktsioonidesse, mis istusid võistluste ajal suurtes rühmades koos, kannustades hüüetega oma kangelast ning mõnitades vastaseid.

Kaarikufännideks olid noored mehed, kes olid iidolile nii andunud, et kandsid oma meeskonna värve. Fännidel võis vahet teha ka soengu ja habeme kuju järgi. Võistluste ajal valitses areenil pingeline ja vaenulik meeleolu, mis vallandus pärast võistlusi veristeks tänavakaklusteks. Eri meeskondade poolehoidjad alustasid käsikähmlusi, mis sageli lõppesid surmaga.

Üks kõige hullemaid spordihuligaanide mässe toimus 532. aastal pKr Konstantinoopolis, kus keiser Justinianus I oli surma mõistnud rühma spordihuligaane. Otsus pani rohelise ja sinise meeskonna pooldajad liituma ning üheskoos keisri vastu tegutsema. Mäss kujunes omamoodi kodusõjaks, mille tagajärjel põles maha peaaegu pool linna ning surma sai kümme tuhat inimest.