Enamik vanaaja rahvaid kasutas kuukalendrit ehk ajaarvestust, mis järgis Kuu faase. Seepärast oli nende kalender u 354 päeva pikk.

Vanaaja egiptlased viisid esimesena sisse 365päevase aastakalendri. Vana-Egiptuse kalender oli rajatud Niiluse vee­taseme iga-aastasele tõusule ja üleujutusele. See sündmus oli maaharimise seisukohast väga tähtis ning langes kokku hetkega, kui idataevas paistis selgesti tähistaeva heledaim täht Siirius. Kaardistades Siiriuse asukoha taevas, koostasid Egiptuse templipreestrid kalendri, mille abil nad tegid „maagiat“ ehk oskasid ennustada Niiluse üle kallaste tõusmist.

Egiptlaste aasta oli jagatud 12 kuuks, millest igaühes oli 30 päeva. Kui 360 päeva olid möödas, siis lisasid egiptlased kalendrile veel
5 päeva, et kalender läheks kokku Päikese liikumisega ümber Maa.