Vene talv ja karmid lahingud kurnasid Stalingradis ümber piiratud Saksa 6. armeed. Üksnes põgenemine võis päästa 330 000 sõduri elu. Kindral Paulus aga ei leidnud endas julgust alla anda. Ta oli lubanud hullunud Hitlerile võidelda viimse meheni ning Saksa ohvitser pidi ju ometi oma sõna pidama.
© Dpa Picture Alliance / Imageselect
KASPER TONSBERG SCHLIE & ANDREAS ABILDGAARD
1. NOVEMBER 2020
Napilt enne 1942. aasta 12. detsembri päikesetõusu veeres kolm raskes lastis transpordilennukit mööda Morozovski lennurada. Saavutanud piisava kiiruse, tõusid Saksa lennumasinad õhku ja võtsid kursi Stalingradile 200 kilomeetri kaugusel idas.
Ühte lennukisse oli ennast pressinud Wilhelm Adam. Ta oli 6. armee adjutant ning istus nüüd, pitsitatuna laskemoona, toidu ja muu varustusega kastide vahele. Aknast nägi adjutant põlenud sõidukite rodu maapinnal. Need seisid seal nagu mälestusmärgid Saksa relvajõudude rängale võitlusele tähtsasse Nõukogude tööstuslinna jõudmise nimel.
Adami ülem, 6. armee juht Friedrich Wilhelm Ernst Paulus, oli nõudnud, et kogenud adjutant lendaks Saksa vägede juurde, sest Punaarmee miljon kättemaksuhimulist sõdurit olid nad täielikult ümber piiranud.
Imeline Ajalugu on Skandinaavia suurim ajalooajakiri. Ilmume lisaks Eestile ka Rootsis, Soomes, Norras, Taanis, Lätis, Leedus ja Hollandis.
© 2022 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud