Kaunil 1566. aasta märtsikuu päeval paistis Šotimaal asuva Holyroodi kuningalossi torni­kambrisse ere päike. Toas patseerinud noor Itaalia aadlimees tundis, et peale päikese naeratab talle ka õnn. Ta oli alles paar kuud tagasi jõudnud sellesse maailma põhjakolkasse, kuid saavutanud Šotimaa kuninganna Mary Stuarti õukonnas kiiresti edu.

Kuninganna tähelepanu olid köitnud noormehe suured silmad, moekalt lõigatud habe ning tume ja päevitunud nahk. Kaunis bassihääl oli talle esmalt kindlustanud koha õukonnalauljana. Põhja-­Itaalia peened kombed olid talle õu­konnas peagi avanud paljud uksed ning ta suutis kuningannale lõpuks lausa nii tugevat muljet avaldada, et too oli määranud ta oma erasekretäriks.

Nüüd võis noormees asuda täitma ülesannet, mille ta oli saanud Pühalt Alliansilt ehk paavstitooli salajaselt spiooni­teenistuselt. Ta vajas juurdepääsu kuninganna salajastele paberitele, et paavst saaks pidevalt ajakohast teavet reformatsioonivastase võitluse edenemisest Inglismaal ja Šotimaal.