Iisraeli teadlased usuvad, et kiviaegsed kunstnikud sattusid hapnikuvaestes koobas­tes kiiresti transsi ning suutsid seetõttu luua muljet avaldavaid koopa­-
maalinguid.

Miks kaunistati Euroopa kaugeimaid ja kitsaimaid grotte kiviajal nii ohtrasti? Siiani kehtinud hüpoteesi kohaselt tundsid inimesed just maa-alustes sügavates koobas­tes, et on allmaailma hingedele kõige lähemal. Pimedaimates groti-­soppides oli kõige suurem võimalus, et hinged kuulevad palveid näiteks saata suuremaid jahiloomi, ning just sealsetele seintele tasus maalida piisoneid, hirvi ja metsikuid hobuseid. 

Iisraeli teadlased tulid aga mõttele luua grotis valitseva keskkonna simulatsioon ning selgitada välja, millised muutused grotis toimuvad, kui seal viibib põleva tõrvikuga inimesi. Selgus, et groti õhu hapnikusisaldus vähenes järsult pärast 15 minutit – groti põhja lähedal 21-lt kõigest 15 protsendile.

Kolme meetri kõrgusel seina ääres, kus leidub väga palju koopamaalinguid, oli õhu hapnikusisaldus ainult 11%. See vastaks 4700 meetri kõrgusel mäel viibimisele. Nii kehvas õhus viibimine tekitab inimesel hüpoksia ehk hapnikuvaeguse, paljudel tekivad ka peavalu ja hingamisraskused. Hüpoksia käigus hakkab inimkeha tootma dopamiini – virgatsainet, mis viib inimese eufooriasse. Õnnejoovastus võis kiviaja kunstnikud viia iselaadsesse transsi, milles sündisid nende pildid.