1948. aasta augustis tabas stalinstlik kriitika ametlikke näitlejaid ja artiste, kui nad julgesid üles astuda kavaga, mis mõjus pisutki eba­nõukogulikuna.

Juuli lõpus korraldas riiklik filharmoonia Pärnu rannasalongis huumori- ja operettide õhtu. Seda käis vaatamas ka Tallinna polütehnilise instituudi õppejõud V. Tarmisto, kes avaldas augusti alguses Rahva Hääles kontserdi kohta hävitava kriitika. Nii­sugune asi polnud toona lihtsalt ühe pettu­nud kontserdikuulaja arvamus, sest kunstitegelaste ideoloogilise truuduse keskajalehes kahtluse alla seadmine pani nad suurde ohtu.

„Millist eeskava pakkus Riiklik Filharmoonia kuulajaile? Minu arusaamise järgi see toimus põhimõtte järgi: provintsis niikuinii keegi midagi kunstist aru ei saa, siin võib pakkuda hea kauba pähe ka praaki. [—] Konferansjee Eesti NSV rahvanäitleja Paul Pinna näitas end seekord kahjuks halvast küljest. Kas siis tõesti säärased leierdatud, võiks öelda „laadanaljad“, nagu „kuidas keegi laulab“ või „kuidas tantsiti vanal valsi­ajastul ja nüüd fokstrotipäevil“ sobivad lavale? Tõsi, need „naljad“ võisid sobida kodanliku vabariigi päevil kuskile restorani, kuid nüüd nendega välja tulla on suur viga.“