Päikesekuninga valitsemise ajal teati, et Versailles’ lossis levis väga eriline aroom. See polnud roosilõhn. 17. sajandi lõpul hoovas suurejoonelises palees ninna hoopis lõhnabukett, milles domineeris uriin koos väljaheite ja higiga, millele andsid oma erilise aktsendi kallid lõhnaveed. Inimesed, kes liginesid Pariisist 17 kilomeetrit edelas asuvale kuninglikule residentsile, tundsid oma sõõrmeis seda suursugust lõhna juba varakult.

Versailles’ lõhn polnud pelgalt markantne, vaid asjatundjate kinnituse kohaselt ületas see kõikide teiste Euroopa paleede lehka. Põhjus oli selles, et Prantsuse kuninga lossis oli kõik, ka lossis viibivate inimeste arv, suurem kui mujal. Tuhanded aadlikud ja nende teenrid olid lossis tihedasti koos nagu silgud pütis, sest loss oli koht, kus pandi alus karjäärile ja jagati kuningriigi tähtsaid ametikohti. Seetõttu talusid kõik seda lehka ja paljud harjusid sellega niivõrd, et ei märganudki haisu. Nad oli õnnelikud selle üle, et olid jõudnud kõrgele tippu, kus võisid end soojendada Päikesekuninga kiirguses … ning mitte ainult selles.

Väljavalitud, kel lubati Louis XIV-le läheneda, täheldasid, et Tema Majesteedi keha­aroom ületas lossi tavalise lõhnafooni. Ühe välissaadiku sõnutsi sarnanes kuninga lõhn metslooma omaga. Versailles’s ei tehtud midagi poolikult.