Tule minevikku!

Kõik jahtisid Martin Luther Kingi Martin Luther King asus 1955. aastal võitlusse mustanahaliste õiguste eest. Järgmised kolmteist aastat jälitasid teda nii Ku Klux Klani rassistid kui ka FBI kõige kõrgemad juhid. © FRANCIS MILLER / GETTY IMAGES TROELS USSING 16. APRILL 2022 3 min read Coretta King istus sel õhtul oma kodus Alabama osariigis Montgomery linnas ja vestles sõbrannaga. Coretta abikaasa baptistipastor Martin Luther King oli nagu tavaliselt kodust ära. Ta pidas ühes baptistlikus kirikus jutlust mustade kaitseks. Oli 1956. aasta 30. jaanuar. 27aastane King oli kahe kuuga organiseerinud boikoti Montgomery bussidele, kus valgetele kehtis eelisõigus istekohtadele. Kingi tegevus oli talle toonud palju vaenlasi valgete seas. Seetõttu muutus Coretta ärevaks, kui kuulis maja ees üht autot peatumas. Järsku tabaski verandat midagi rasket. Coretta vaatas hirmunult oma sõbranna poole ja mõlemad tormasid elutuppa. Kohe pani kurdistav plahvatus maja vappuma, elutuba täitus suitsu ja klaasikildudega. Hirmunult jooksid sõbrannad lastetuppa, kus Kingide abielupaari vastsündinud tütar Yoki lebas õnneks vigastamatult hällis. Kui Martin Luther King pisut hiljem pommirünnakust kuulis ja koju kiirustas, kubises tema koduümbrus politseinkest ja vihastest mustanahalistest. Kui King oli veendunud, et pere ja Coretta sõbranna ei olnud vigastatud, astus ta maja ette, et paluda inimestel rahulikuks jääda. „Kõik on korras. Kõige parem on, kui lähete koju. Me ei vasta vägivallaga. Meie armastame oma vaenlasi,“ veenis King rahvast. 1963. aastal plahvatas pomm Atlanta osariigi Birminghami linna hotellis, kus King elas. Ta oli mõni tund varem oma toast lahkunud. © GETTY IMAGES Vaimuliku seisukoht, et konflikte tuleb lahendada vägivallatult, oli üldtuntud. Ka võitlust mustade õiguste eest pidas ta rahumeelsete vahenditega. Seevastu paljud Martin Luther Kingi oponendid ei raatsinud talle kinkida ühtki rahulikku hetke, sest temas nähti ohtu väljakujunenud ühiskonnakorrale. Nad – alates FBI tippjuhtidest kuni Ku Klux Klani rassistideni – ootasid parajat võimalust, et King mängust välja lüüa. Imelapsest sai vaimulik Juba lapsepõlves sai King USA rassiprobleeme omal nahal tunda. Little Mike (Väike Mike), nagu Martini vanemad teda hüüdsid, mängis sageli ühe naabruses elanud valge poisiga, kuid poiste sõprus vaibus, kui nad kuueaastasena kumbki eri kooli läksid. Ühel päeval tuli valge sõber Kingi juurde kurva uudisega. „Ta rääkis mulle, et tema isa oli öelnud, et ta ei tohi enam minuga mängida. See oli mulle suur vapustus,“ meenutas King aastaid hiljem. 14aastasena koges King ka seda, mis tunne on, kui pead bussis oma koha loovutama mõnele valgele. Ükskord pidi ta bussiistmelt püsti tõstetuna seisma terve 144 kilomeetri pikkuse teekonna. Muidu rahumeelne King meenutas seda elamust tõdemusega, et ta pole kunagi oma elus nii vihane olnud. Martini isa, kes oli vaimulik, kordas pojale aga ikka ja jälle, et ta ei tohi valgeid vihata, vaid peab kristlasena neid armastama. 1950. aastail olid lõunaosariigid läbi imbunud rassilisest segregatsioonist. See kehtis kõikjal alates koolidest kuni bussipeatusteni. © PHOTOQUEST / GETTY IMAGES Martin Luther King võttis isa hoiaku omaks. Noormees oli terase mõistuse ja hea kõneandega ning sai koolides hiilgavalt hakkama. Ta käis oma isa jälgedes ning kaitses Bostoni ülikoolis lõpuks doktorikraadi teoloogias. Siis kolis ta Alabama osariiki Montgomerysse, kus temast sai baptistikiriku pastor. King oli varakult veendunud, et pühendab oma elu sellele, et mustanahaliste põli USAs paraneks. Montgomerys leidus paljutki, millest pihta hakata. Selle lõunaosariigi restoranides, sööklates, baarides, koolides, tualettruumides ja isegi avalike joogiveekraanide ees kehtis range rassiline segregatsioon. Võitlus võrdsete õiguste eest sai alguse bussis. Mustanahaline Rosa Parks keeldus ühel 1955. aasta detsembripäeval oma kohta ühele valgele mehele loovutamast. Parks vahistati ning sellest sai Kingile viimane piisk karikas. „Me oleme väsinud segregatsioonist ja alandusest, rõhumise brutaalsetest jalahoopidest,“ kärkis King oma kirikus. Koos kolleegidega julgustas pastor mustanahalisi boikottima Montgomery busse, et avaldada bussifirmale rahalist survet. Valgetest koosnenud linnavalitsus ja linna politsei said muidugi maruvihasteks ning püüdsid aktsiooni peatada, vahistades mustanahalised sõidukijuhid, kes vedasid inimesi tööle ja koju, nii et need ei pidanud bussiga sõitma. „Kõik on korras. Kõige parem on, kui lähete koju. Me ei vasta vägivallaga. Meie armastame oma vaenlasi.“ Martin Luther King pärast seda, kui tema verandale visati 1956. aastal pomm. Valgete viha pöördus peagi linna mustade vaimulike ning eriti nende eestkõneleja Martin Luther Kingi vastu, keda hakati taga kiusama ja surmaga ähvardama. Pärast peaaegu kaks kuud kestnud lakkamatut solvangute ja valesüüdistuste laviini hakkas King kartma, et ei suuda vaenamisele enam vastu seista. 1956. aasta jaanuari lõpus helises Martin Luther Kingi telefon. „Neeger, meil on nüüd sinust ja sinu kusest villand. Kui sa kolme päeva jooksul sellest linnast ei lahku, laseme su ajud välja ja sinu maja õhku,“ teatas üks rutakas hääl, millel oli äratuntav lõunaosariigi intonatsioon. Kolm päeva hiljem plahvatas Kingi verandal pomm. Hoolimata juhtunu tõsidusest võttis pastor olukorda ikkagi üsna rahulikult. Ta selgitas oma rahulikkust jutuga, et oli mõni päev varem saanud ilmutuse, kus üks hääl teatas talle: „Ma soovin olla sinuga kuni maailma lõpuni.“ King uskus, et see pidi olema jumala hääl. See kogemus pühkis minema pastori kõik hirmud ja ebakindluse. King elas üle noarünnaku Seda taasleitud vaprust läks Kingil varsti väga vaja. Bussiboikotist sai pikaajaline ja raske võitlus ning 1956. aasta märtsis süüdistati Martin Luther Kingi ja mitut teist mustanahalist vaimulikku Alabama osariigi vastase illegaalse boikoti planeerimises ja organiseerimises. King pidi maksma 500 dollarit trahvi ning tasuma kohtukulud, ühtlasi määrati talle 386 tundi ühiskondlikku tööd. Kui võimud uskusid, et see otsus murrab Kingi, siis nad küll eksisid. Montgomery boikott leidis ajakirjanduses üksikasjalist kajastamist ja põhjaosariikides hakkasid paljud imetlema Kingi kui uut Moosest, kes juhib oma rahva vabadusse. Suurlinnade slummides elasid mustanahalised ülirasketes tingimustes. Pildil 1954. aasta Chicago. © ROBERT NATKIN / GETTY IMAGES Majanduslik ebavõrdsus hoidis musti vaos Martin Luther King soovis esmajoones vabaneda rassistlikest nn Jim Crow’ seadustest, mis eraldasid värvilised valgetest, kuid ta uskus, et USAs suruti mustanahalisi alla ka majandusliku ebavõrdsuse abil. „Ma arvan sind juba teadvat, et ma olen majandusasjades pigem sotsialist kui kapitalist,“ kirjutas King 1952. aastal oma tulevasele naisele Coretta Scottile. Nii kaua kui mustanahalistel ning tegelikult kõigil vaestel oli ligipääs ainult kehvasti tasustatud töökohtadele, oli neil vähe võimalusi saada sotsiaalselt vabadeks inimesteks. Kingi väide kõlas niivõrd sotsialistlikult, et kodanikuõiguste aktivist sai kapitalistlikult meelestatud Ühendriikides endale palju vaenlasi. Kingi vastased püüdsid kogu kodanikuõiguste liikumist tembeldada kommunistide käsilasteks – see oli külma sõja õhustikus tõsine süüdistus. Näita rohkem King sai peagi tõelise triumfi osaliseks, kui USA ülemkohus otsuse tühistas ja sedastas: „Alabama osariigi rassilise segregatsiooni seadused ja bussiliikluse kohalikud regulatsioonid ei vasta USA põhiseadusele.“ Vägivallatu protest oli võitnud. Kingist oli saanud mustanahaliste ja liberaalsete valgete lootuse hääl. Kodanikuõiguste liikumine sai üha uut tuult tiibadesse. Boikotikampaania levis paljudesse lõunaosariikide linnadesse, kus võis nüüd tihti kõnetoolis kohata ka sõnaosavat Kingi. Regionaalsest aktivistist oli saamas üleriigiline poliitik. Kuulsus tegi Martin Luther Kingist aga ka kohe sihtmärgi kõigile, kes tema ideid vihkasid. Kingi arvestuse kohaselt sai ta päevas umbes 40 telefonikõnet, mille sisuks olid ähvardused pastori ja tema perekonna pihta. <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/K.png" sizes="(max-width: 600px) 100vw, 600px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/K.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/K-300x300.png 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/K-150x150.png 150w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/K-100x100.png 100w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/K-75x75.png 75w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/K-350x350.png 350w" alt="" width="600" height="600" /> Chicagos visati Kingile vastu pead suur kivi, mistõttu ta pidi äärepealt teadvuse kaotama. © BETTMANN / GETTY IMAGES Vihakampaania tõttu hakkasid Martin Luther Kingi alati ümbritsema vabatahtlikud ihukaitsjad, kes olid valitud tema poolehoidjate seast. Võimalikke ründajaid otsides hoidsid nad silma peal teada-tuntud valgetel rassistidel. Keegi aga ei osanud kahtlustada 42aastast mustanahalist naist Izola Ware Curryt, kes ilmus 1958. aasta septembris ühte kaubamajja New Yorgis, kus King signeeris oma uut raamatut „Stride Toward Freedom: The Montgomery Story“. Kui autogrammijärjekorras oli kord selle vaimselt ebastabiilse naise käes, tõstis ta 18 sentmeetri pikkuse paberinoa ning pussitas Kingi otse rindu. Vapustatud pealtnägijad võtsid Curry kinni ning pastor, torkerelv rinnus, toimetati kiiresti haiglasse. Paberinoa välja saamiseks läks tarvis pikka operatsiooni. Hiljem rääkis kirurg, et relv oli sattunud arterile nii lähedale, et surmast jäi vähe puudu. Curry põhjendas oma tegu luuluga, et pastor olevat koos kommunistidega tema vastu konspireerinud ning tahtnud kõigutada tema katoliiklikku usku. Psühhiaatrid diagnoosisid naise paranoiliseks skisofreenikuks ja hospitaliseerisid ta. Kingile oli aga selge, et ta ei saanud ennast enam kusagil turvaliselt tunda. Igapäevased vahistamised 1960. aastal lahkus Martin Luther King pastori ametikohalt ja kolis oma perekonnaga Georgia osariiki Atlantasse, et pühenduda võitlusele kodanikuõiguste eest. See oli nüüdseks omandanud peaaegu revolutsiooni jooned. Kingist julgustatud mustanahalised üliõpilased korraldasid lõunaosariikides nn. istumisi: nad maandusid rassilist segregatsiooni harrastanud kohvikutesse-restoranidesse ning keeldusid lahkumast enne, kui neid hakati kohtlema nagu valgeid. Teiseks peamiseks meetodiks olid vägivallatud protestimarsid. Sageli lõppesid need küll hoopis teisiti kui rahumeelselt, sest politsei sekkus ettekäändega, et demonstratsioonid olevat illegaalsed. Inimesi vahistades peksid politseinikud takistamatult musti, samal ajal kui valged rassistid toimuvale tohutu entusiasmiga kaasa elasid. Ikka ja jälle vahistati ka Martin Luther King. Vahel karistasid politseinikud teda isegi väljamõeldud liiklusrikkumiste eest, näiteks 1960. aastal sai ta trahvi kehtivuse kaotanud juhiloaga sõitmise eest, kuigi juhiluba kehtis veel kaks aastat. Üks kõige hullemaid kogemusi oli Alabamas üksikkongi panek. „Te ei mõista, mida tähendab täielik pimedus, kuni olete ise lebanud sellises vangikoopas,“ rääkis King hiljem. <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/G.png" sizes="(max-width: 1800px) 100vw, 1800px" srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/G.png 1800w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/G-300x200.png 300w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/G-1024x683.png 1024w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/G-768x512.png 768w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/G-1536x1024.png 1536w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/G-600x400.png 600w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/G-750x500.png 750w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/08/G-1140x760.png 1140w" alt="" width="1800" height="1200" /> Jim Crow’ seaduste vastu ette võetud protestimarsid lõppesid kõige sagedamini sellega, et sajad mustanahalised vahistati. © BETTMANN / GETTY IMAGES Paljud ameeriklased, sealhulgas valged, toetasid järjest enam Kingi võitlust, mis kulmineerus 1963. aasta augustikuus Washingtoni marsiga. 250 000 inimest kuulasid Lincolni monumendi juures kõrvetava kuumuse käes seistes, kuidas pastor pidas oma kuulsaks saanud kõnet „Mul on üks unistus“. „Mul on üks unistus, et minu neli väikest last elavad ühel päeval rahva hulgas, kus nende üle ei otsustata nende nahavärvuse alusel, vaid selle järgi, millised inimesed nad on,“ lausus King. Need sõnad tungisid igaveseks ameeriklaste südamesse. Kingi kasvav poolehoid tõi talle aga ka uusi vastaseid, seda lausa kõrgemate võimukandjate seas. Washingtonis Föderaalse Juurdlusbüroo FBI hoones istunud föderaalpolitsei juht J. Edgar Hoover andis Kingi-vastasesse klapperjahti oma kaaluka panuse. Kingist oli saanud võimsa FBI bossi isiklik vaenlane siis, kui King teatas demonstrantide vahistamist kommenteerides, et FBI on täiesti saamatu, kui tegemist on neegrite kaitsmisega jõhkruse eest sügaval lõunas. Seda süüdistust võtsid Hoover ja tema alluvad isiklikult ning pealegi jõudis FBI juht veendumusele, et King ja üldse suur osa kodanikuõiguste liikumisest oli kommunistide käpa all. See aga oli mõistagi oht rahvuslikule julgeolekule. 1963. aastal toimunud meeleavaldus March on Washington for Jobs and Freedom, millest võttis osa umbes 250 000 inimest, on siiani üks tähtsamaid USAs toimunud protestiaktsioone. © ROBERT W. KELLEY / GETTY IMAGES Demonstratsioon kohtas kõikjal vastupanu Ükski kodanikuõiguste liikumise meeleavaldus ei saanud nii tuntuks kui Washingtoni marss, kus Martin Luther King pidas oma kuulsaima kõne, mille tunnusfraas on „Mul on unistus“ (ingl „I Have a Dream“). Kingi vastastel õnnestus protestiaktsioon peaaegu nurjata. Afroameeriklaste kodanikuõiguste kaitsjad Bayard Rustin ja A. Philip Randolph tulid juba 1961. aastal mõttele, et riigi pealinnas Washingtonis võiks korraldada tohutu meeleavalduse. Martin Luther King võttis ideest tuld ning temast sai sündmuse üks peamisi organisaatoreid. Marss pidi koondama kodanikuõiguste rühmi, ametiühinguid ja usuorganisatsioone. Ettevõtmine kavandati 1963. aasta augustisse, ent kaugeltki kõigi kodanikuõiguse aktivistid ei ühinenud sellega. Malcolm X nimetas seda Washingtoni-vastaseks farsiks ja tsirkuseks. Mustad natsionalistid olid maruvihased selle pärast, et meeleavaldusel lubati osaleda ka valgetel. Hoolimata raskustest ja vastupanust õnnestus Washingtoni marss suurepäraselt. Ehkki rassistid, FBI ning ka osa ajakirjandusest üritasid sündmust diskrediteerida, tuli kokku 250 000 inimest. FBI kujutas marssi kommunistliku aktsioonina FBI püüdis paljusid kuulsusi survestada, et need meeleavalduse toetamisest loobuksid. Föderaalpolitsei väitis, et organisaatoritel on tihedad sidemed kommunistidega. Pärast üht telefonikõnet FBI-lt kuulutas lõunaosariigi senaator Strom Thurmond, et kodanikuõiguste aktivist Bayard Rustin on kommunist ja homoseksuaal. Ajakirjandus avaldas õudusstsenaariume Suur osa ajakirjandusest hoiatas, et kui marss toimub, võib see lõppeda kohutavate tagajärgedega. „Paljud arvavad, et võimatu on tuua rohkem kui 100 000 sõjakat neegrit Washingtoni ilma mingite vahejuhtumiteta ja võimalike mässudeta,“ öeldi jutusaates Meet the Press. Ajaleht Los Angeles Echo kirjutas: „Marsi külge klammerdub tänavarahutuste vaim.“ Päev varem saboteeriti helisüsteemi Meeleavalduse organisaatorid olid rentinud tollal parima võimaliku helivõimendussüsteemi, et kõned oleksid kuulda terve ruutkilomeetri ulatuses. 28. augusti öösel oli aga keegi need hinnalised seadmed rikkunud. Nende remondi maksis kinni siiski USA riik, kuna alternatiiv oli 200 000 rahulolematut mustanahalist Washingtonis. Juba 1962. aastal oli FBI alustanud liikumise juhtfiguuride pealtkuulamist, kuid tõendeid kommunistlikest sidemetest polnud leitud. Kui Martin Luther King hakkas pärast 1963. aasta augustis toimunud Washingtoni marssi kõnetama miljoneid inimesi, intensiivistas Hoover talle peetavat jahti. „Me peame ta märgistama kui selle riigi tulevikule ohtlikema neegri,“ leidis Hooveri parem käsi William Sullivan memos, mis on koostatud 1963. aasta 30. augustil. Kohe pärast seda hakkas FBI paigaldama Kingi hotellitubadesse ja kontoritesse mikrofone, et leida tema kohta kompromiteerivat materjali. See leitigi, ehkki kompromaat polnud ideoloogilise, vaid hoopis seksuaalse sisuga. Hotellitubade pealtkuulamine andis aimu joomapidudest ja seksiorgiatest, millega King ning tema sõbrad endid lõbustasid. „Ma kepin jumala auks,“ olevat endine pastor ühe FBI agendi sõnul hõisanud. Ajaloolased usuvad, et Kingi abikaasa Coretta teadis oma mehe arvukatest armuafääridest ja aktsepteeris tema suhteid teiste naistega. © BETTMANN / GETTY IMAGES Naised sunniti tagaplaanile Ehkki 1955. aastal oli aktivist Rosa Parks kodanikuõiguste liikumise üks peamisi algatajaid, olid liikumises ülekaalus mehed. Naised suruti sageli tagaplaanile. 1963. aasta Washingtoni marsil liikusid Martin Luther King ja teised meesliidrid ees, samal ajal kui mustad naisaktivistid pidid koos liidrite abikaasadega osalema täiesti eraldi rongkäigus, mis jäi ajakirjanduse tähelepanu alt välja. Pastor pööras naistele tähelepanu alles siis, kui ta pärast pikka päeva oma hotellituppa saabus. Seal külastasid teda prostituudid ja arvukad armukesed. „Ma olen liikvel 25–27 päeva kuus. Seks on üks moodus minu murede leevendamiseks,“ selgitas King ühele sõbrale. FBI andmeil olevat Martin Luther King koguni pealt vaadanud ühes Washingtoni hotellis toimunud vägistamist ega olnud sekkunud, vaid lihtsalt vahejuhtumi üle naernud. Selle väite usaldusväärsuse üle on küll vaieldud, sest kui info olnuks tõene, siis oleks FBI juht Hoover selle kindlasti Kingi vastu käiku lasknud. Martin Luther Kingi pealtkuulamiste helisalvestised muutuvad avalikuks alles 2027. aastal. Näita rohkem Hoover laskid need magusad seigad pastori üleaisalöömiste kohta kohe ajakirjandusse lekitada, kuid lehemehed ei läinud nii kergesti õnge. Nad soovisid lindistusi oma kõrvaga kuulata, kuid FBI keeldus sellest. Ilma tõenditeta ei tahtnud ajalehed populaarset progressiivset ühiskonnategelast mustata. President John F. Kennedy tunnetas rahva ärevat meeleolu ning hakkas Martin Luther Kingi lähedaseks liitlaseks, asudes 1963. aastal välja töötama uut kodanikuõiguste seadust. Seadus pidi keelama rassilise segregatsiooni. Paraku lasti president mõni kuu hiljem Dallases maha. Kui King ja Coretta kuulsid, et president on mõrvatud, hüüatas King: „Sama asi juhtub ka minuga. See on haige ühiskond!“ Riigi uus president Lyndon B. Johnson jätkas koostööd Martin Luther Kingiga ja 1964. aasta juulis võeti uus kodanikuõiguste seadus vastu. Väsimatu pastori entusiastlik võitlus oli riiklikul tasandil vilja kandnud. Kingi üha suuremat edu oli Hooveril raske taluda. 1964. aasta novembris – napilt enne seda, kui King läks Skandinaaviasse Nobeli rahuauhinda vastu võtma –, kirjeldas FBI boss naisajakirjanikele Kingi kui kurikuulsaimat valetajat ja üht hullemat inimest kogu riigis. King kostis avalikult vastuseks: „Härra Hoover peab olema äärmusliku surve all, kui ta teeb selliseid avaldusi.“ 1964. aastal saatis FBI Kingile anonüümkirja, milles õhutati teda enesetapule. © GETTY IMAGES Kontoris, mida FBI pealt kuulas, rääkis Martin Luther King oma sekretärile, et Hoover on vana ja hakkab seniilseks muutuma ning peaks lahkuma. Hoover krigistas seda kuuldes hambaid ning tõotas Kingile kättemaksu. Peagi potsatas pastori kirjakasti üks kiri. Näiliselt oli selle kirjutanud keegi anonüümne afroameeriklane, kuid tegelikult olid selle kokku pannud FBI juhtivad spetsialistid. „Vaata oma südamesse, King. Sa tead, et sa oled petis ja suur koorem kõigile meile, mustadele. On ilmselge, et sul puuduvad igasugused moraalsed põhimõtted. King, on ainult üks asi, mida teha. Sa tead väga hästi, mis see on. Sul jääb üle ainult see üks võimalus. Parem tee seda, enne kui sinu räpane, sigaduslik ego kogu rahvale avalikuks tehakse,“ seisis kirjas, mis hiljem sai tuntuks kui „FBI Kingi enesetapukiri“. Hooveri visad püüded Kingi tiibu kärpida ei kandnud kunagi vilja. FBI suutis koguda ainult kuuldusi ja klatši, kuid ei leidnud midagi poliitiliselt plahvatusohtlikku. Kingi avalik maine ei kannatanud, kuid lakkamatute solvangute tõttu masendus ta järjest enam. „Nad soovivad mind murda,“ pihtis King 1964. aastal ühele sõbrale. King kasutas vahistamisi selleks, et demonstreerida Ameerika Ühendriikide õigussüsteemi ebaõiglust. © BETTMANN / GETTY IMAGES Rahumeelne pastor vahistati 29 korral Lõunaosariikide rassistlikud juhid ja politsei püüdsid Martin Luther Kingi elu masendavaks muuta. Ta vahistati 29 korral, sageli pisirikkumiste eest või fabritseeritud süüdistuste alusel. 26. jaanuar 1956 Kaks mootorrattapolitseinikku peatasid Alabamas Montgomerys Martin Luther Kingi auto ja vahistasid Kingi süüdistusega, et ta sõitis 40 km/h mõjutsoonis kiirusega 50 km/h. King pandi räpasesse kongi, kus ootasid ees kriminaalkurjategijad. 22. märts 1956 Koos aktivisti Rosa Parksi ja rohkem kui 100 teise mustanahalisega vahistati King Alabamas Montgomerys kuupikkuse bussiboikoti organiseerimise eest. King ja teised näitasid vanglas oma meelsust, lauldes ja naerdes kõva häälega. 3. september 1958 King ilmus Montgomery ühe kohtumaja juurde, et jälgida kohtuprotsessi mehe vastu, kes oli rünnanud pastori lähedast sõpra. Kohtumaja ees takistasid kaks valget politseinikku Kingi sisenemast ning vahistasid ta illegaalse kohalviibimise eest. 19. oktoober 1960 Martin Luther King vahistati Georgias Atlantas istumisstreigi ajal, kui ta ootas ühes restoranis teenindamist. Talle määrati neli kuud vangistust, kuid presidendikandidaat John F. Kennedy sekkus protsessi ja King vabastati. 16. detsember 1961 King ühines Georgias Albanys 700 demonstrandiga. Kodanikuõiguste aktivist vahistati kõnnitee tõkestamise ja ilma loata korraldatud meeleavalduse eest. 12. aprill 1963 Alabama Birminghami politsei leidis samuti, et King avaldas meelt ilma loata. Ta võeti vahi alla ja sattus üksikvangistusse. Seal kirjutas ta kortsus paberile „Kirja Birminghami vangikongist“. Selles argumenteerib King, et ebamoraalseid seadusi võib rikkuda. 11. juuni 1964 King pidi veetma öö vahi all, kuna ta oli Floridas St Augustine’is nõudnud enda teenindamist rassilise segregatsiooniga restoranis. See juhtus kõigest kuu enne kodanikuõiguste seaduse vastuvõtmist. 2. veebruar 1965 Martin Luther King vahistati Alabamas Selmas toimunud laiaulatuslike demonstratsioonide käigus. Meeleavaldused jätkusid sellest hoolimata. 30. oktoober 1967 Martin Luther Kingi viimane vahistamine toimus Alabamas Birminghamis, kus kodanikuõiguste aktivist vahistati kohe, kui tema lennuk osariigis maandus. Tollel korral oli vahistamiskäsu aluseks üks varasem Alabamas langetatud kohtuotsus. Vangistuses veetis ta kolm päeva. Näita rohkem Kõige aktiivsemad vaenajad olid lihtinimestest valged rassistid. Kui varem oli peamiselt tegu verbaalsete ähvardustega, siis nüüd muutusid ka füüsilised rünnakud üha sagedasemateks. King vastas neile üleskutsetega hoiduda vägivallast. „See tegi haiget, kuid ei halvanud mind,“ lausus King 1966. aastal, kui keegi oli teda Chicagos visanud pesapalli-suuruse kiviga. Külaskäigu ajal Birminghami lõi üks USA natsipartei liige Kingile mitu rusikahoopi näkku. King lasi oma käed lihtsalt külgedele rippu. Kui inimesed sekkusid ja ründaja kinni nabiti, hüüdis Martin Luther King: „Laske tal olla!“ Kui King asus 1965. aasta alguses Alabama osariigis Selmas organiseerima suurt protestimarssi, lõi üks rassist ta hotellis põrandale ja tagus teda kõhtu. King ei teinud midagi, kuid tema vend tiris ründaja eemale. Kuigi rassilise segregatsiooni vastu sihitud kodanikuõiguste seadus oli hakanud kehtima, olid repressioonid ikka veel osaks mustahaliste igapäevaelust. Selmas soovis King juhtida avalikkuse tähelepanu mitmetele seadusesätetele, mis piirasid mustade valimisõigust. Üks neist oli näiteks niinimetatud vanaisasäte, mille järgi oli valimisõigus ainult nendel inimestel, kelle vanaisalgi oli olnud õigus valida. Mustade eestvõitlejad nägid rassivõitlust erinevalt Martin Luther King kohtas vastuseisu ka mustanahaliste seas. Kuigi paljud toetasid pastori vägivallatut lähenemist, uskus osa afroameeriklasi, et vägivallale peab vastama vägivallaga. Nad toetasid hoopis Malcolm X-i. © ROBERT PARENT / GETTY IMAGES Malcolm X (1925–1965) Religioon. Malcolm Little pöördus islamiusku, kui kandis vanglas karistust. Türmis sai temast moslem ja ta võttis nimeks Malcolm X. Hiljem liitus ta moslemikogudusega Nation of Islam. Ta leidis, et mustadele sobiv religioon on islam ning kristluse on neile peale surunud valged orjapidajad. Ideoloogia. Nation of Islam taotles mustade ülemvõimu ja uskus, et valge rass on saatanlik ja tuleb hävitada. Malcolm X lahkus äärmusluse tõttu organisatsioonist, pühendudes mustade õigustele ja kapitalismi kriitikale. Strateegia. Must rahvastik pidi USAs rõhumise vastu võitlema kõigi hädavajalike vahenditega, sh vägivallaga. Kui valged vägivalda rakendasid, ei tohtinud afroameeriklased lihtsalt teist põske ette pöörata. Oma elu viimasel aastal Malcolm X siiski pisendas vägivalla tähtsust. © FRANK DANDRIDGE / GETTY IMAGES Martin Luther King (1929–1968) Religioon. Martin Luther Kingi perekonnas oli olnud mitu põlvkonda baptistlikke pastoreid. Kristlasena keskendus King armastuse sõnumile ja oma vaenlastele andestamisele. Peale kristliku usu oli ta inspireeritud India kodanikuõiguste aktivistist Mahatma Gandhist. Ideoloogia. King võitles selle eest, et mustad ja valged elaksid külg külje kõrval ühes kogukonnas, kus kõigil rassidel oleksid ühesugused õigused. Ühiskond ja seadused ei tohtinud kedagi diskrimineerida, sest ainult nii integreeruksid afroameeriklased Ameerika Ühendriikide ühiskonda. Strateegia. Kodanikuõiguste võitlust tuli pidada ilma vägivallata. Selle asemel pruugiti kodanikuallumatust, istumisstreike, boikotte ja meeleavaldusi. Võimude karm vastus neile aktsioonidele demonstreeris ühiskondlikku ebaõiglust. Marssidel tekkis kokkupõrkeid, kus nii politsei kui ka valged rassistid peksid kaitsetuid musti mehi, naisi ja lapsi. Metsikused kulmineerusid siis, kui valge pastor James Reeb, kes oli kodanikuõiguste toetaja, kõndis koos oma kahe valgenahalise kolleegiga piki valet tänavat. Preestrid sattusid mööduma Ku Klux Klani liikmete kodukõrtsist, pubist Silver Moon. „Hei, teie, neegripooldajad!“ hüüdsid neli rassisti valgenahalistele vaimulikele. Kui kahel neist õnnestus minema joosta, siis Reebi peksid kurjategijad raudvarvaga nii rängalt, et ta suri. Kogu riigis oldi sellest šokis ning Selma sündmused said otseseks ajendiks, miks diskrimineerivad seadused tunnistati põhiseadusevastasteks. Legaalse diskrimineerimise lõpetamine tegi Martin Luther Kingile suurt rõõmu, ent ähvardused ja rünnakud siiski jätkusid. Järk-järgult hakkas see Kingi vaimule nii rängalt mõjuma, et ta pere ja sõbrad muutusid murelikeks. Ometi seisis King demonstratsioonide eesotsas kuni 1968. aasta kevadeni. 3. aprillil kõneles ta Tennessee osariigis Memphises streikinud prügivedajatele. Enne Kingi saabumist oli tema lennukile tehtud pommiähvardus ja levisid kuuldused vandenõudest. King näis tol aprillipäeval mõista andvat, et ta oli oma saatusega leppinud. „Nagu kõik teised, soovisin ma elada pika elu. See aga ei tee mulle enam muret. Saagu jumala tahe teoks! Ja ma olen täna õnnelik. Ma ei muretse üldse. Ma ei karda kedagi!“ Need jäid viimasteks sõnadest, mida King kõnepuldist lausus. Järgmise päeva hommikul läks motellis Lorraine peatunud King rõdule suitsetama. 39aastane aktivist õngitses taskust ühe oma armastatud mentoolisigarettidest, ent ei jõudnudki seda huulte vahele torgata, sest enne kõlas lask. Kuul tabas endise pastori alumist lõualuud ja tungis kõrri. King jäi vereloiku lebama. Lasu oli teinud põgenenud vang James Earl Ray, kes vahistati alles pärast kahekuulist inimjahti. Ray oli tulihingeline rassist ja soovis, et Ameerika Ühendriigid saaksid „riigiks ainult valgetele, mitte juutidele või neegritele“. Ta tunnistas end kohtus süüdi, kuid taganes hiljem oma ülestunnistusest. Sestsaadik on innukalt vaieldud, kas Ray sooritas mõrva üksinda või olid tal ka tundmatud kaasosalised. Kuriteo korraldajateks on pakutud nii FBId kui ka Ku Klux Klani. Pärast 13 aastat kestnud peksmisi, ähvardusi ja mõrvakatseid said Martin Luther Kingi vaenlased tast lahti, ent ta ideaalid, sh pühendumus rahumeelsele protestile, elavad edasi. Samuti jätkub võitlus USA mustanahaliste õiguste eest. Loe lisaks David Garrow Bearing the Cross, William Morrow Paperbacks, 2004 David Garrow The FBI and Martin Luther King, Open Road Media, 2015 Related Posts edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Sõjahull kuningas Karl XII juhtis Rootsi riigi hukatusse ning põgenes luksuslikule puhkusele Türgi sultani juurde" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400-Karl_XII_and_Ivan_Mazepa_after-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400-Karl_XII_and_Ivan_Mazepa_after-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400-Karl_XII_and_Ivan_Mazepa_after-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ühiskond Sõjahull kuningas Karl XII juhtis Rootsi riigi hukatusse ning põgenes luksuslikule puhkusele Türgi sultani juurde Sõjahull kuningas juhtis Rootsi hukatusse Karl XII jumaldas sõdimist, kuid tema kergemeelsus läks Rootsile maksma suurriigi positsiooni. Selmet Poltava all... by Troels Ussing & Andreas Abildgaard 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Suur lugu Hispaania kodusõjast: fašismi peatamine jäi räbaldunud rõivais väe hooleks" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Lead-600x400-1-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Lead-600x400-1-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/Lead-600x400-1-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Lahingud Suur lugu Hispaania kodusõjast: fašismi peatamine jäi räbaldunud rõivais väe hooleks Fašismi peatamine jäi räbaldunud rõivais väe hooleks 1936. aastal korraldas kindral Franco võimu saavutamiseks riigipöörde ja päästis valla Hispaania kodusõja.... by Mikkel Larsen & Bue Kindtler-Larsen 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Tänapäeva humanistlike Põhjamaade Soome-Rootsi-Norra-Taani lähiajaloos on õige mitmeid musti plekke" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400_pohjamaade-must-sydametunnistus_A_P-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400_pohjamaade-must-sydametunnistus_A_P-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/600x400_pohjamaade-must-sydametunnistus_A_P-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Tänapäeva humanistlike Põhjamaade Soome-Rootsi-Norra-Taani lähiajaloos on õige mitmeid musti plekke Põhjamaade must minevik Põhjamaade südametunnistusel on mitmesuguseid minevikus toime pandud jõledusi, nagu naiste-laste massihukkamised, LSD-eksperimendid homoseksuaalidega ja sundsteriliseerimine.© Julius Jääskeläinen... by Jonas Terney Arason & Bue kindtler-Nielsen 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Seksidroog osutus surmavaks mürgiks: saladuslik mõrvalugu Austria-Ungari keisririigist" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/box2-600x400-1-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/box2-600x400-1-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/box2-600x400-1-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Kuritöö ja karistus Seksidroog osutus surmavaks mürgiks: saladuslik mõrvalugu Austria-Ungari keisririigist Seksidroog osutus surmavaks mürgiks Kümme Austria-Ungari ohvitseri said 1909. aastal kingiks tablette, mis väidetavasti pidid suurendama vastupidavust voodis. Kingitused saatis... by Else Christensen 9. sept. 2022 edit post <img src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" alt="Nutikad keskaja naised tüssasid kavalate nippide abil neitsikontrolli, et ikkagi tanu alla saada" width="350" height="250" data-src="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_212990821-350x250.png" data-srcset="https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_212990821-350x250.png 350w, https://imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2022/09/shutterstock_212990821-120x86.png 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Nutikad keskaja naised tüssasid kavalate nippide abil neitsikontrolli, et ikkagi tanu alla saada Keskaja naised tüssasid neitsikontrolli Tuhande aasta eest võis neitsilikkuse kaotus purustada naise unistused. Et ikkagi tanu alla pääseda, võtsid kavalad... by Linda Corfitz Jensen 9. sept. 2022 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Kõik jahtisid Martin Luther Kingi

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool