Kui koolera jõudis 19. sajandil Euroopasse, tekitas see tugeva sotsiaalse reaktsiooni. Esiteks polnud keegi seda haigust enne näinud ning teiseks olid tõvel üsna alandavad sümptomid. Esimene märk haigestumisest oli nimelt kõhulahtisus ilma mingi eelhoiatuseta. Tolleaegses kõnepruugis nimetati seda ilma tseremoonitsemata „koolera pasanduseks“.

„Halb, oksele ajav maik suus, ilane suu, puuduv söögiisu, pääpööritus, rahutu olek, unepuudus, higistamine, pleekinud nägu ja vedel sage pasandus ilma kõhuvaluta, kusjuures pisut kolisemist sisikondas kuulda on. Haiged tunnevad enamiste suurt väsimust ja tüdimust,“ kirjeldas koolera sümptomeid 1885. aastal Peterburis välja antud trükis „Eestirahva tervisehoidmise ja arsti­tääduse kirjakogu nr. 1“.

Need tõsised ebameeldivused paraku kahvatusid koolera järgmiste staadiumide ees, milleks olid tugevad valud ja krambid. Surm saabus vedelikupuuduse tagajärjel.