1948. aasta jaanuaris ilmusid Kohila alevi kuulutus­tahvlile suurte mustade tähtedega afišid, millel ilutses ingli kuju. Reklaam teatas, et Kohila naiskomisjon toob 24. jaanuaril kultuurimajas lavale Richard Kullerkupu näidendi „Püha Mihkel“.

Näidend kanti ette ja publikut oli palju. Kõrgstalinistlikul ajal oli juba ingli kuju kasutamine skandaalne asi ja „kodanliku ajajärgu“ autori loomingu lavale toomine ammugi, seda enam, et näidendi tekst sisaldas „labasusi, kahemõttelisusi ja otseseid rõvedusi“. Pahandus ei jäänudki tulemata.

Rahva Hääl nahutas: „Rich. Kuller­kupu „Püha Mihkel“ on kodanlikuaegse „kunsti“ kõige lopsakamaid, labasemaid ja inetumaid õisi. „Püha Mihkli“ puhul rääkida kunstist oleks kunsti nime teotamine. Kodanlikul ajal olid aga sellised asjad moes ja kodanlik valitsus isegi soodustas rahva taoliste pärlitega toitmist, sest see oli ohutu: juhtis töötava rahva mõtted kapitalistliku ühis­konna tõelisilt ja teravailt ühiskondlikelt probleemidelt eemale.“

Edasi said ajalehes pähe nii Kohila valla juhid kui ka kõrgemad ülemused,
et nemad ei olnud näidendi lavastamise takistamisel piisavalt resoluutsed.