Tule minevikku!

Kórinthose kanal - kreeklased unustasid hoiatused © history.bnpparisbas

NANNA APERGIS & TORSTEN WEPER

17. NOVEMBER 2023

3 min read 6. sajandil eKr ütles Delfi oraakel, et Kreeka peajumal Zeus raevuks Kórinthose kanali peale. 1893. aastal avati kanal lõpuks ikkagi ja õnnetusi lausa sadas sellele kaela.

Juba koidikust saadik olid uudishimulikud kreeklased Peloponnesose poolsaarele tungelnud. Nüüd asusid pealtvaatajad tihedasti väikese Ísthmose kalju juures, mis ühendas Peloponnesost maismaaga. Igaüks teadis, et on tulnud vaatama, kuidas vana unistus viimaks ometi teostub. Umbes 2400 aastat olid kreeklased mänginud mõttega kaevata läbi kalju kanal. Töö aga algas alles 1881. aastal ning nüüd, 25. juulil 1893, oli kanal lõpuks pidulikuks avamiseks valmis.

Ehitajaid suri järjest © Imageselect

Periandros (u 627 – u 582 eKr) valitses Kórinthose linnriiki ainuvalitsejana. Ta tuli esimesena ideele kaevata kanal läbi Kórinthose maakitsuse, et laevad lihtsalt Joonia merest Egeuse merre pääseksid. Enne, kui ta alustas, küsis ta Delfi oraaklilt nõu ja tolle hoiatust ei saanud valesti mõista. Periandros pidi oma kanaliplaanid peast heitma.

Demetrios Poliorketes (u 336–283 eKr) oli Makedoonia väejuht, kes vallutas Kórinthose linnriigi. Ka tema kaalus kanali kaevamist läbi Kórinthose maakitsuse. Tema nõuandjad hoiatasid, et veetase Joonia meres on kõrgem kui Egeuse meres ja kanal põhjustab seetõttu surmatoova üleujutuse.

Julius Cæsar (100–44 eKr) valmistas Rooma diktaatorina ette suurejoonelise sõjalis-strateegilise plaani, mis hõlmas Kórinthose kanalit. Sel moel suutnuks kõik kauba- ja sõjalaevad kindlalt Peloponnesosest mööda minna. Senat kiitis plaani heaks, kuid Caesar mõrvati enne töö algust.

Keiser Caligula (12–41 pKr) nägi Caesari kanaliplaanides potentsiaali ja püüdis neid elustada. Tal õnnestus saata Kórinthosele üks sõjaväeinsener piirkonna tingimusi uurima. Enne veel, kui Caligula sai hakata ideed reaalsuses teostama, ta mõrvati.

Keiser Nero (37–68 pKr) soovis kaevata kanali lihtsal põhjusel: see lisanuks talle tublisti kuulsust ja mõjuvõimu. Kuigi ta ei lõpetanud kanalit, jõudis ta kaugemale kui keegi teine. 6000 orja asusid tööle ja jõudsid kaevata u 600 m kanalit. Rooma mäss kukutas aga Nero valitsuse ja töö kanaliga peatati.

Ioannis Kapodistrias (1776–1831) oli iseseisva Kreeka esimene riigipea. Ta pidas kanalit rahvuslikuks projektiks, mis suudaks Kreeka inimesed ühendada. Ehitus tuli maksumuse tõttu edasi lükata ja vahepeal sai temast vandenõu ohver.

„On olnud aegu, mil see projekt näis võimatu,“ ütles Kreeka kuningas Georgios I oma avakõnes. „Seetõttu on mul suur heameel täna siin seista.“ Seejärel lõikas kuninganna Olga kuldsete kääridega läbi sini-valge lindi. Kuninglik laev Sfaktiría suundus esimese laevana kanalit läbima.

Laevakapten tuututas udupasunat ja publik rõkkas rõõmust. Keegi ei taibanud, et kanal pole veel valmis. Avamine oli kõigest puru silma ajamine. Pidulikult kaunistatud laev sõitis kanalis suuresti riskides. Kanali järsud nõlvad olid ebastabiilsed ja iga hetk võisid need kokku variseda ning matta laeva paljude tonnide kivide alla.

Tol pidulikul päeval olid kreeklased veendunud, et inimene on siiski võitnud looduse. Küll aga lasus kanaliprojektil needus, mis oli olnud teada juba antiikajast saadik.

Jumalad needsid Kórinthose kanali Esimene, kes tuli ideele teha kanal läbi Ísthmose ehk Kórinthose maakitsuse, oli türann Periandros, kelle valitsemisaega 7.–6. sajandil eKr jäi Kórinthose linnriigi õitseng. Ümber Peloponnesose kulgeva pika meretee asemel võinuks rajada kanali, mis säästnuks ohtlikust ja mitmepäevasest seilamisest. Enne ulatusliku ettevõtmise kallale asumist tuli esmalt tagada jumalate heakskiit.

Kui kreeklased soovisid tulevikku teada või jumalate otsust kuulda, läksid nad oraakli juurde. Kõige lugupeetum oraakel oli preestritar ehk püütia, kes istus Delfis kaljukoopas. Sinna marssiski Periandros, et kuulata jumalate arvamust kanali kohta läbi Kórinthose maakitsuse kalju.

„Ära kaeva läbi Ísthmose!“ kõlas oraakli selge vastus. „Kui Zeus oleks tahtnud saart, teinuks ta selle ise!“

Alguses veeti paadid üle Ísthmose kalju palkidest rullidel. Hiljem kasutati jalaseid või koguni vankreid.

Laevu veeti mööda maad Antiikajal oli ülimalt riskantne seilata ümber Peloponnesose poolsaare, et jõuda Joonia merest Egeuse merre. Kórinthose linnriik pakkus siiski üht võimalust, kuidas ohtlikku reisi vältida. Linnal oli lohistamisrada üle Ísthmose kalju, mis ühendas Peloponnesost Kreeka maismaaga.

Pole teada, millal lohistustee, kreekakeelse nimega Diolkos, rajati, ent arvata võib, et antiikajal sai Kórinthose linnriik maakitsust risti ületavast lohistusteest märkimisväärset tulu.

Otsetee üle Ísthmose oli 6 km pikk, kuid maastiku tõttu tuli teha kõrvalepõikeid ning Diolkos muutus 8 km pikkuseks. Algul vedasid laevu orjad ja hobused, veeretades neid ümmargustel puutüvedel. Laevalasti veeti eeslitega.

Kórinthose linnriiki 7.–6. sajandil eKr valitsenud Periandros mõistis, et transport üle Ísthmose kalju takistas kaubavahetuse arengut. Seetõttu kavandas ta sinna kanalit. Hirm Zeusi viha ees sundis teda plaanist siiski loobuma. Selle asemel laiendas Periandros hoopis lohistusteed. Nüüd veeti laevu jalastel, rullidel või siis lohistati neid mööda peene liivaga kaetud teed kiilu peal. Pakutud on veel, et vedamiseks kasutati suuri vankreid.

Igal juhul jäid laevade lohistamisest kalju sisse vaod, mida võib seal näha tänapäevalgi.

Näita rohkem Hoiatust ei saanud valesti mõista. Zeus võis kreeklaste peajumalana süüdata taeva välguga ja panna maa värisema. Seega, kui Zeus ütles kanalile ei, oli asi otsustatud.

Periandros viskas idee targu peast välja. Teised antiikaja võimsad valitsejad jäid oraakli ennustuse suhtes kurdiks – ja maksid seetõttu kõrget hinda. Enamik Rooma keisreid mõrvati, kui nad olid oma kanaliplaani teoks tegemas. Kõige kaugemale jõudis oma pingutustes keiser Nero. Rooma impeeriumi valitsejana käis ta 63. aastal pKr Peloponnesosel, et osaleda kohalikel mängudel. Ta käis ka Kórinthosel ja talle tekkis täpselt sama mõte nagu Periandrosel.

Pärast nelja aastat ettevalmistustöid pöördus Nero tagasi Kórinthose maakitsusele, olles otsustanud jumalaid siiski trotsida ning kanal kaevata.

Tol hommikul 67. aastal pKr, kui ehitus lõpuks algas, tuli keiser oma telgist välja ja laulis hümni merejumal Poseidoni auks. Nero publik koosnes töölistest, kes pidid kanalit rajama hakkama. Nendeks olid 6000 juudi orja ja süüdimõistetud kurjategijat, kellele lisandusid roomlastest valvurid. Nüüd ulatati keisrile kuldne kirka, mille ta trompetiorkestri saatel kolm korda maasse lõi. Lahtine pinnas koguti korvi, mille Nero ise eemale viis.

Kui esimene rituaalne labidatäis oli võetud, võisid orjad töö üle võtta. Kaugele nad siiski ei jõudnud, kuna nende töö Isthmose kaljul põhjustas Rooma ajaloolase Cassius Dio Dio järgi kõige kohutavama loodusnähtuse. Kaljukivist voolas verd, samas kui sügavikust tõusid kaeblevad karjed ning taevasse ilmus arvukalt vaime!

Kogemus oli niivõrd kohutav, et orjad lõpetasid hirmunult töö. Järgmisel aastal seiskus kanaliehitus täielikult – Nero oli surnud. Orjad olid jõudnud läbi kalju teed rajada kõigest umbes kümnendiku planeeritust.

Kreekat ühendav projekt Sajandid möödusid. Rooma impeerium varises kokku ja Peloponnesos sattus kristliku Bütsantsi valitsuse alla ja hiljem allus Osmanitest moslemitele.

1683. aastal vallutas poolsaare rikas linnriik Veneetsia ja tegi suuri plaane kanali kaevamiseks, et tugevdada Veneetsia kaubateid üle Vahemere. 1687. aastal algas kanali rajamine, kuid jälle, kõigest päev hiljem, tuli veneetslastel tunnistada, et ettevõetud ülesanne oli üleliia mahukas. Taas hüljati tööplats ja kanalist loobuti.

28 aastat hiljem tulid Osmanid taas ja kreeklased, kes olid Veneetsia valitsejatega väga rahulolematud, aitasid neid vallutusel. Koostöö türklastega vaibus peagi, rahulolematus lõi leegitsema ja sellest kujunes palju aastaid Peloponnesosel kestnud sõda. 1829. aastal sai Kreeka iseseisvaks ja riigi esimesel presidendil Ioannis Kapodistriasel seisis ees raske ülesanne. Kreeka oli vaene, asustatud kalurite, kitsekarjuste ja talupoegadega, kes kraapisid kurnatud põlde puuatradega. Teedevõrk oli ajast ja arust, transpordiks kasutati peamiselt laevu. Kui inimesed ja kaubad Kreeka idarannikult pidid näiteks Ateenasse jõudma, olid laevad sunnitud sõitma lõunasse ümber Peloponnesose poolsaare. See reis oli peaaegu 400 kilomeetrit pikk ja ohtlik. Ohtlikem oli ületada poolsaare lõunapoolset otsa, Malea neeme, kus tormid ilmusid ilma hoiatuseta ja virutasid laevad vastu kaljusid.

Võrreldes Suessi ja Panama kanaliga peeti Kórinthose kanalit lihtsaks. Seal polnud ei vesiliiva ega kõrgeid mägesid, mille ületamiseks oli vaja lüüse rajada. Töö algas 1881. aastal ning ehitusajaks määrati neli aastat. Kaljuseinad kippusid aga varisema ja kaevemasinad läksid katki. Kanal sai valmis alles 1893. aastal.

Tööle kulus 12 aastat Kórinthose kanal arvudes

Eeldatav ehitusaeg: 5 aastat Hinnanguline maksumus: 30 mln franki Pikkus: 6,34 km Laius: 24,6 m Sügavus: 8 m Väljakaevatud kive ja pinnast: 11,2 mln m3 Betooni ja telliseid stabiliseerimiseks: 110 000 m3 Kogumaksumus: 63 mln franki*

* Ísthmose kalju tingimuste põhjalik analüüs enne kanaliehitust puudus. Geoloogid oletasid, et kalju koosneb lubjakivist, kuid see sisaldas ka suures koguses sinist merglit, mis muutis kaevamise ebastabiilseks. Töö venis ning maksumus kahekordistus.

Linnad mõlemas otsas Kanali projektijuhil István Türril olid suured ambitsioonid kahe tööliste linnaga – Isthmia ja Poseidoniaga –, mille ta kanali kumbagi otsa ehitas. Seal pidid töölised elama korralikes veevärgiga majades. Kanaliehituse ajal elas Türr Isthmias. Hoolimata tema lootustest ei arenenud linn kunagi enamaks kui kõigest väikeseks külaks, mis siiani eksisteerib.

Töölised Igal aastal palgati Kórinthose kanalit ehitama 500 kuni 2500 meest. Nad tulid peamiselt Kreekast ja Itaaliast, Albaaniast ja Montenegrost. Töö toimus kahes 12tunnises vahetuses.

Raudtee Pinnase teisaldustöö hõlbustamiseks rajati piki kanalit ajutine raudtee, mille ühtekokku 12 vedurit, 550 kaubavagunit ja 180 kaadvagunit viisid iga päev minema 6000 m3 kive ja pinnast.

Töödejuhataja Visionäärist ungarlane István Türr moodustas aktsiaseltsi, mis vastutas ehituse eest. Kaheksa aastat kandis Türr vastutust selle vaevarikka töö eest, aga enne kui kanal valmis sai, läks ta ettevõte pankrotti.

Kaevemasinad Plaani järgi pidi kaevetöö toimuma suurte masinatega pärast seda, kui kalju lõhati dünamiidiga. Praktikas aga selgus, et masinad polnud kaugeltki nii tõhusad, nagu prognoositi. Selle asemel tuli rahne ja kivimipuru eemaldada käsitsi.

Kaimüür Kogu kanali pikkuses ehitati veetasemest allapoole müür, mis pidi takistama veealuseid varinguid.

Näita rohkem „Seila ümber Malea neeme – ning sa ei näe iial enam oma perekonda,“ kõlas Kreeka meremeeste seas levinud ütlemine.

Kuna killustunud maa tuli hästi toimivaks rahvuseks sepistada, seisis riigijuhi ees ülesanne, kuidas parandada kreeklaste rahvustunnet mõne ajaloolist mõõtu projektiga ning kuidas laiendada ja ühendada riigi teed sidusaks võrgustikuks ka reaalsuses. Siis meenus talle Periandrose ammune kanalimõte.

Muidugi teadis Ioannis Kapodistrias antiikajast saadik õilmitsenud hirmutavaid lugusid Zeusi needusest ja kummitustest Nero ehitusplatsil. Tema aga ei uskunud paganliku oraakli ettekuulutusi, sest oli õigeusklik kristlane. Samal ajal köitis kanal Kapodistriast täiesti isiklikel põhjustel. See kindlustanuks tema mainet rahvuse isana, kuna ta viinuks ellu selle, millest kõik teised suured kreeklased olid loobunud, peale nende ka Rooma riigi- ja rahamees Herodes Atticus (101–177 pKr), kes andis antiikajal kreeklastele suurejoonelised ehitised, nagu marmoriga olümpiastaadion ja teatrihoone odeion Ateenas.

Herodes Atticus leidis, et ehitised kindlustavad tema pärandi igaveseks, kuid ta ei olnud kindel, et võib nende läbi loota igavesele surematusele. „Ehitised muudkui lagunevad ja varisevad ajahamba käes,“ kurtis ta ühele oma sõbrale, kui nad Kórinthoses käisid. „Kanal oleks siin hävitamatu saavutus,“ arvas Herodes Atticus.

Rahamees ei teinud siiski selle ideega kunagi midagi. Selle asemel kahmas surematuse järele 1829. aastal enesekindel riigijuht Kapodistrias.

Suessi kanal elustas plaani Esialgu määras riigipea ühe inseneri uurima, mida kanali kaevamine nõuab. Lõppjäreldus valmis 1830. aastal ja see valmistas pettumuse.

Ehituse maksumuseks arvutati 40 miljonit Prantsuse franki (u 400 miljonit eurot). Kreekale, kes oli iseseisva riigina eksisteerinud kõigest aasta, oli sellise summa kokkukraapimine ilmvõimatu. Ehituse hind vastas umbes poolele riigi rahvuslikust kogutoodangust. Riigipea otsustas oma plaani edasi lükata. Kanali needuse eest tal aga põgeneda ei õnnestunud. Järgmisel aastal Kapodistrias mõrvati. Vandenõulased lasid ta maha. Jällegi suikusid kanaliplaanid ja alles 1869. aastal toimus midagi otsustavat, nimelt avati Suessi kanal. Toona 164 kilomeetri pikkune veetee, mis ühendas Vahemerd Punase merega, osutus kohe edukaks, kuna säästis Euroopa kaubalaevu pea 9000 kilomeetri pikkusest reisist lõunasse ümber Aafrika mandri, kui nad itta soovisid suunduda. Prantsusmaa oli ehitusel suurt rolli mänginud ja edukad tulemused tekitasid Prantsuse insenerides ja investorites isu uute kanalite järele.

Kreeklaste vabadusvõitlus läks maksma 100 000 inimelu.

Kreeklased võitlesid end vabaks Ettevalmistused olid põhjalikud, kui kreeklased 1821. aastal Osmanite riigi vastu mässu alustasid. Kokku puhkes võitlus kolmes kohas, et türklastele maksimaalset survet avaldada: Konstantinoopolis, mida kreeklased pidasid oma pealinnaks; Moldovas, mida nad samuti pidasid Kreeka omaks ja Peloponnesose poolsaarel.

Ainuüksi Peloponnesosel said kreeklased tugipunkti, kuid lahendust ei tulnud, kuna ei türklased ega kreeklased polnud võidu saavutamiseks piisavalt tugevad.

Türklastel puudusid Peloponnesosel sobivad talvekorterid ning seetõttu pidid nad igal sügisel koju tagasi tõmbuma. Talvel said kreeklased Peloponnesose vallutada – lihtsalt selleks, et kõik jälle kaotada, kui Türgi sõdurid järgmisel kevadel naasid.

1825. aastal saatis Egiptuse asehaldur Muhammad Ali laevastiku Peloponnesosele türklastele appi. See sundis sekkuma britte ja prantslasi, kuna suurriigid ei soovinud riskida, et egiptlased Euroopas mingit mõju saavutaksid.

Kreekast sai iseseisev kuningriik, mis 1829. aastal koosnes maismaa lõunaosas Küklaadidest ning Peloponnesosest (praeguse ulatuseni jõudis riik alles 1923. aastal).

Kuigi vahemaad olid väikeses riigis lühikesed, tähendas poolsaar laevadele tohutut ümbersõitu. Kreeka esimene riigipea Ioannis Kapodistrias soovis probleemi lahendada Kórinthose maakitsust läbiva kanaliga.

Näita rohkem „Pole mingitki kahtlust, et selle juures, mida on saavutatud Egiptuses, on käkitegu kaevata kanal Kórinthose maakitsusel,“ kirjutas Prantsuse konsul Kreekas Prantsusmaa välisministeeriumile.

Nüüd andis Kreeka valitsus kahele Prantsuse ettevõtjale kontsessiooni Joonia mere ühendamiseks Egeuse merega. Poliitilised suhted Kreekas olid aga kaootilised. Ainuüksi aastail 1864–1874 oli riigis 21 valitsust. Närvilised investorid soovisid tagatist oma rahale ja nõudsid, et Kreeka riik samuti projekti investeeriks. Riik oli ikka veel liiga vaene, nii et kaks prantslast loobusid. Lootus kanalile hääbus taas, kuni Ungari päritolu „rahu kindral“ István Türr asjaga liitus.

Õige mees kerkis esile István Türr elas Pariisis ja oli silmatorkav härrasmees. Kui ta kõndis mööda linna laiu bulvareid, pöörasid inimesed ringi, et heita veel üks pilk tema muljet avaldavatele vuntsidele. Türr armastas tähelepanu ning oli endale kindlustanud prominentse positsiooni Pariisi kodanluse seas abielu kaudu Adeline Bonaparte-Wyse’iga, keiser Napoleon III onu lapselapsega.

Lisaks oli Türr uhke pingutuse üle, mida ta oli teinud Giuseppe Garibaldi, mässujuhi heaks, kes ühendas Itaalia 1861. aastal ühtseks riigiks. Türr heideti küll hiljem pettusekahtlustuse tõttu Itaalia armeest välja, kuid peagi õnnestus tal alustada uut karjääri; viimaks omandas ta õiguse (kontsessiooni) ehitada Panama kanalit.

Õiguse Kesk-Ameerika kanalile müüs Türr suure kasumiga edasi ja pööras seejärel oma pilgu Kreekasse, kus üks lähedane sõber, Kreeka riigipanga direktor, aitas tal saada eksklusiivõiguse kaevata kanal Kórinthosele ning seda 99 aastat vallata. Türr teadis täpselt, kus oma uut investeerimisobjekti Euroopale esitleda –rahvusvahelisel geograafiakongressil Veneetsias 1881. aastal.

Kreeka kunstnik Konstantinos Volanákis maalis kanali pidulikku avamist kuningliku laeva Sfaktirá ja mitme sõjalaevaga.

Saalis istusid mitte ainult geodeesiaprofessorid, vaid ka rahvusvahelise orientatsiooniga jõukurid, kes kikitasid kõrvu, kui ungarlane oma müügijutuga maailmaajalukku liikus: „Vanadele kreeklastele oli maakitsus võitmatu katsumus. Maakitsuse oli merre visanud kuri vaim ainsa eesmärgiga panna proovile inimese tahtejõud. Selle projekti teostamine oli määratud progressisajandisse. Meie sajandisse!“

Türr oli ennast põhjalikult ette valmistanud ja rõhutas oma kõnes suurt tehnoloogilist arengut ja määratut tähtsust, mis kanalil laevandusele oleks. 1830. aastal läbis Kreeka veeteid kõigest 1050 laeva, aga 1871. aastal oli see arv 6135. Ta osutas, et see on just Peloponnesose poolsaar, mis laevanduse tõelise potentsiaali teel seisab.

Aeg töötas ungarlase kasuks, kuna Kreeka rahvas oli 50 aastat pärast riigi rajamist finantsiliselt jalule tõusmas. Neid aastaid iseloomustasid küll kaks riigipankrotti, kuid rahvuslik eneseväärikus kasvas.

Türr rõhutas kanaliprojekti teaduslikku kaalu ja tõi esile, kui palju raha kanal selle investoritele sisse tooks. Lisaks näitas ta Kórinthose kanalit kui võimalust ülendada vanade kreeklaste pärandit. 19. sajandi Euroopas oli antiikaeg idealiseeritud kultuurimudeliks ning Kreeka poeedid ja filosoofid, nagu Homeros ja Platon, olid koolide õppekavade alaline osa.

Prantsuse ajalehed neelasid konksu alla ja kirjeldasid Kórinthost kui „antiikaja südant“. Keegi ei kulutanud ühtegi sõna Delfi oraaklile ja tema hoiatusele Zeusi viha kohta.

Üksikasjalikku nõu andev ekspert Kui Prantsuse pank Comptoir National d’Escompte de Paris sai István Türrilt aruande kanaliehituse kohta Kórinthosel, süttis kohe entusiasm. Aruande oli ette valmistanud tunnustatud insener Guillaume-Vincent Dauzat, kes oli olnud üks Suessi kanali rajajaid.

Oma aruandes Kórinthose kohta piiritles Dauzat geoloogilised ja tehnilised tingimused ning andis ülevaate projekti potentsiaalsetest murekohtadest. Aruanne näis põhjalik, kuid tegelikult polnud Dauzat kunagi Ísthmose kaljul viibinud ega teadnud midagi keerulistest geoloogilistest tingimustest, mis seal ees ootasid. Sellised detailid panka aga ei huvitanud. Maksis ainult Dauzat’ hea maine ning pank tunnustas igati tema hinnangut.

Pank nõustus István Türrile Kórinthose kanali ehituseks eraldama 30 miljonit Prantsuse franki. Emiteeriti 60 000 aktsiat hinnaga 500 franki. Väärtpaberid läksid kui soojad saiad ja enamiku neist ostsid prantslased. Ettevõte Société Internationale du Canal Maritime de Corinthe Türriga eesotsas oli valmis tööks Kórinthosel.

19. sajandist alates olid laevad kanali jaoks liiga suureks muutunud.

Kanal muutis Kreeka kaarti Sajandeid oli Sýrose saar Egeuse meres Kreeka liiklussõlm, sest saare looduslik asukoht oli justkui pikendus mereteele ümber Peloponnesose poolsaare.

Kórinthose kanali avamisega suundus liiklus maismaale Pireusesse.

Sadamalinna õitsengu tagajärg oli ka see, et lähedal asuvast Ateenast sai iseseisva Kreeka pealinn, mis hakkas jõudsalt kasvama.

Riigi paljud saared olenesid aga ühendusest riigi pealinnaga.

Näita rohkem Võrreldes Suessi kanali ja seni lõpetamata Panama kanaliga peeti Kórinthose kanalit probleemituks väikevennaks. Ísthmose kaljul ei olnud vesiliiva nagu Suessi kanalis või mäeahelikke nagu Panama kanali puhul, mis nõudis palju lüüse, et laevad selle läbida saaksid. Kórinthose kanal oli lihtsalt kuue kilomeetri pikkune sirge joon, mis tuli lõigata poorsesse lubjakivisse.

Asi ei saanud kuidagi valesti minna.

Kui töö 1881. aastal ametlikult algas, ei kahelnud Prantsuse investorid, et kanal on edukas. Järgmistel kuudel kajas Ísthmose kalju korduvatest kõmakatest, kui dünamiit maa all plahvatas. Laengud pidid vabastama lubjakivi, et seda saaks hõlpsalt minema transportida.

Kõigest nelja kuuga õnnestus eemaldada 250 000 m3 kivimit ja pinnasejääke. Ettevõtjad arvasid, et selle tempoga saab kanal hõlpsasti valmis viie aastaga, nagu ajakava ette nägi. Siis aga hakkas kõik valesti minema. Peagi sai selgeks, et Ísthmose geoloogiline iseloom polnud selline, nagu oli eeldatud.

Geoloogid olid oletanud, et Kórinthose kanali saab ehitada umbes sama protseduuriga nagu Suessi kanali, kuid õige pea selgus, et pinnas oli palju vähem kompaktne, kui keegi oli osanud ette kujutleda.

Pealmiste kivimikihtide all peitus suures koguses nn sinist merglit, mis koosnes lubjakivist, savist ja uhtliivasetetest. Mergel hakkas aeglaselt lagunema ühes taktis sellega, kui see puutus kokku vee ja päikesekuumusega.

Kaevetööde tegemine muutus ebastabiilseks ja tekitas pideva varinguohu.Vältimaks kanali kokkuvarisemist, pidid töölised püstitama tugimüürid, mis oli ühtaegu nii aeganõudev kui ka kulukas ehitustöö. Pealegi tähendas selline pinnas seda, et kaevamismasinad, mis olid edukad olnud Suessi kanali puhul, ei sobinud Kórinthosele.

Siinne kanal vajas algul arvestatust palju rohkem käsitsi kaevamist, mis lennutas samuti kulud taevasse. Ja hoolimata tugimüüridest tabas ehitusplatsi mitu maalihet.

Näiteks 1887. aastal, kui kanalisse kukkus 5000 m3 kaljurahne, põhjustas see järjekordseid viivitusi ning mõistagi lisakulusid. Ametlik avamine tuli ikka ja jälle edasi lükata ning samal ajal kadus ka prantslaste usaldus projekti vastu. 1890. aastal oli alguses plaanitud ehitusaega ületatud juba suisa nelja aasta võrra.

See tähendas, et István Türr ei suutnud enam leida ostjaid uutele aktsiatele, mida tema ettevõte oli sunnitud välja andma, et saada raha pidevate kulude katteks. Kanalifirma läks pankrotti ja Türr eemaldati projekti tööst.

Probleemid jätkusid Projekti päästmiseks võttis vastutuse uus kompanii, Société Hellénique du Canal de Corinthe. Selle juhiks oli vastuoluline Kreeka pankur Andreas Syngros, kellel oli selja taga mitu finantsskandaali ning kes püüdis oma kahjustada saanud mainet parandada suurte annetustega näiteks tervishoiuteenustele.

Kanali puhul nägi ta samuti võimalust surematust saavutada. Andreas Syngros panustas projekti oma raha, sest kanal tuli avada, maksku mis maksab.

Syngros määras kindlaks konkreetse avamispäeva, et tööd tagant suruda, kuid jällegi jäädi ajagraafikust maha – nõnda pidigi Kreeka kuningas pidulikult avama tegelikult veel lõpetamata kanali.

Plaanitud ehitusaega ületati lõpuks seitsme aasta võrra ja hind kujunes kaks korda eeldatust kallimaks. Kui aga Société Hellénique du Canal de Corinthe aktsionärid arvasid, et nende investeering hakkab lõpuks ometi kasumit andma, siis pidid nad ikkagi pettuma.

Maalihete risk kanalis oli niivõrd ilmne, et kanal suleti kohe pärast kuninglikku avamistseremooniat mitmeks kuuks igasugusele liiklusele, et nõlvu kindlustada. Kaptenid ning reederid ootasid kärsitult sõiduvõimalust, investorid aga seda, et kanal ometi kord tulu teenima hakkaks.

1944. aasta oktoobris lõpetasid sakslased oma hävitustöö kanali kallal.

Sakslased lasid kanali enne põgenemist õhku Teise maailmasõja ajal sattus Kórinthose kanal sõjatsooni kaks korda. Esimesel korral toimus see 1941. aastal, kui sakslased ründasid Kreekat. Siis heideti langevarjurid üllatusrünnakuga Kórinthosele, et võtta kanal ära ilma seda kahjustamata. Briti väed aga olid mineerinud kanalit ületavad sillad ja lõhkasid need enne põgenemist.

Kolm aastat hiljem pöördus sakslaste sõjaõnn ja nad sunniti Kreekast välja tõmbuma. Enne seda takistasid nad liitlaste vägedel Kórinthose kanalist kasu lõikamast. Kanal täideti jäätmete ja vanarauaga, sealhulgas lasti õhku raudteesild, nii et see langes kanalisse. Seejärel kasutasid sakslased purustatud raudteed kuue veduri ja 130 vaguni sügavikku kukutamiseks. Uputati ka 3400 tonni raskune aurik Vesta, nii et see blokeeris kanali. Tagatipuks süütasid sakslased kanali kaljuseintesse paigutatud lõhkeainelaengud, misjärel langes kokku 645 000 m3 kive ja pinnast vette.

Alles 1946. aastal algas puhastustöö ameeriklaste Marshalli abiprogrammi rahaga, mis pakkus sõjajärgsele Euroopale ülesehitustööks rahalist ja tehnilist tuge. Kórinthose kanali puhastamisel hakkasid tööle puksiirid, ujuvkraanad ja laadimisrambid. Kanal taasavati 1948. aasta septembris.

Näita rohkem Kui kanal viimaks laevadele avati, muutus rahulolematus tõsiseks.

Esimene laev, mis 1894. aasta jaanuaris maksva kliendina sellest läbi sõitis, oli Prantsuse aurik Notre-Dame de Salut. Laev oli oma 110meetrise pikkuse ja 13meetrise laiusega tolleaegsete aurikute kohta üsna keskmine. Sellest hoolimata kraapis see end läbisõidul seitse korda vastu kanali seinu. Kanal oli kaevatud lihtsalt liiga kitsas, et sobida moodsa laevanduse jaoks, ja järgmistel aastatel said paljud laevad kanalis nii palju kahjustada, et pidid pärast läbisõitu dokki minema.

Kokkupõrked kaljuseintega panid laevakompaniid ja -kaptenid kahtlema kanali kasutuskõlblikkuses ning nad nõudsid kulukaid parendustöid, mis kanali taas sulgesid.

Remonditööde valmimist oodates seilasid laevad mööda tuntud marsruuti Peloponnesosest lõunas. Marsruut polnud enam nii ohtlik kui varem, kuna laevad olid aastate möödudes muutunud suuremaks ja vastupidavamaks.

1895. aastal seilas läbi kanali ainult 2116 laeva ja need kõik olid peaaegu eranditult väiksemad Kreeka alused. Nende makstud tasu suutis vaevu katta kanali opereerimise kulud.

Tulude puudumise tagajärjeks olid aktsiaseltsi ümberformeerimised ning vajadus uuteks rahasüstideks aastail 1907, 1922, 1923, 1957, 1962, 1965, 1969, 1972 ja 1977.

Lõpuks, 1980. aastal, lõppes Türri 99aastane Kórinthose kanali kontsessioon ning suure valu ja vaevaga ehitatud rajatise omandiõigus läks üle Kreeka riigile.

Oraaklil oli õigus Tänapäeva kaubalaevad on liiga suured, et sellest kitsast kanalist läbi sõita. Selle asemel kasutatakse kanalit jahtide ja turistidega ekskursioonipaatide jaoks, mis saabuvad Kórinthose maakitsusele, et kogeda ajaloo hõngu.

Ühe päevaga võivad turistid sõita läbi kanali ning käia vaatamas ka iidset Delfit, kus oraakel 2500 aastat tagasi istus oma kaljukoopas ja hoiatas türann Periandrost kanali rajamise eest.

Periandrose unistus otseteest Joonia mere ja Egeuse mere vahel sai küll tõeks, kuid keegi sellest kasu ei lõiganud.

Nagu oli ka oraakel kuulutanud: „Kui Zeus oleks tahtnud saart, siis teinuks ta selle ise!“

Loe lisaks Die Finanzgeschichte des Kanals, Books on Demand, 2010

James Wiseman The Land of the Ancient Corinthians, Paul Åströms förlag, 1978

Related Posts edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Mängi Imelise Ajaloo mälumängu" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/Onne-13-kollaz-uudiskirja-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/Onne-13-kollaz-uudiskirja-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/Onne-13-kollaz-uudiskirja-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti Mängi Imelise Ajaloo mälumängu Mängi Imelise Ajaloo Õnne 13 seriaali teemalist mälumängu Vaata pisut allapoole ja pane oma teadmised proovile! Kui paljud sinu vastustest...

by Imeline Ajalugu 26. okt. 2025 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Uus raamat seikleja Casanova elust" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/600-x-400-Seikleja-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/600-x-400-Seikleja-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/600-x-400-Seikleja-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Uus raamat seikleja Casanova elust Uus raamat Giacomo Casanova elust Seikleja. Giacomo Casanova ja tema aegAutor: Leo DamroschLehekülgi: 528© Imeline AjaluguIMELINE AJALUGU 3 min read...

by Imeline Ajalugu 25. okt. 2025 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Robin Hood oli templirüütel" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/arv-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/arv-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/arv-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Igapäevaelu Robin Hood oli templirüütel Robin Hood oli templirüütel Templirüütlid kandsid rinnal punast risti. Nad jagasid samuti nagu Robin Hoodi lindpriidki omavahel kõike.© Getty ImagesANDREAS...

by Andreas Ebbesen Jensen 1. aug. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Pihkva tuli venelaste tüli tõttu maha jätta" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/pre-6-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/pre-6-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/pre-6-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Eesti Pihkva tuli venelaste tüli tõttu maha jätta Pihkva tuli venelaste tüli tõttu maha jätta Landeswehri võitnud Eesti väeosad ei saanud 1919. aasta suvel pikalt puhata. Juba juuli...

by Urmas Salo 1. aug. 2024 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Kórinthose kanal ehitamine: kreeklased unustasid jumalate hoiatused" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/pre-5-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/pre-5-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/pre-5-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Ehitised Kórinthose kanal ehitamine: kreeklased unustasid jumalate hoiatused Kórinthose kanal - kreeklased unustasid hoiatused © history.bnpparisbas NANNA APERGIS & TORSTEN WEPER 9. NOVEMBER 2023 3 min read 6....

by Nanna Apergis and1 others 17. nov. 2023 edit post <img width="350" height="250" src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/themes/jnews/assets/img/jeg-empty.png" alt="Saage tuttavaks: see on Draug, viikingite hirmsaim luupainaja" decoding="async" loading="lazy" sizes="(max-width: 350px) 100vw, 350px" data-src="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/pre-3-350x250.jpg" data-srcset="https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/pre-3-350x250.jpg 350w, https://www.imelineajalugu.ee/wp-content/uploads/2023/10/pre-3-120x86.jpg 120w" data-sizes="auto" data-expand="700" data-animate="0" /> Tsivilisatsioon Saage tuttavaks: see on Draug, viikingite hirmsaim luupainaja Draug oli viikingite hirmsaim luupainaja © Imageselect, Shutterstock & BilledmontagE / Carsten SKjoldMIKKEL BJØRNSKOV-BARTHOLDY16. NOVEMBER 2023 3 min read Kui...

by Mikkel Bjørnskov-Bartholdy 16. nov. 2023 Tags: First Second Third Forth Fifth Sixth

Kórinthose kanal - kreeklased unustasid hoiatused

Ehitajaid suri järjest

Tule minevikku!

Kingitus väärtusega 53€!

Toimetus

Tellimine

Reklaam ajakirjas

Imelise Ajaloo raamatud

Privaatsustingimused

Üldtingimused

Kirjuta meile

© 2023 Imeline Ajalugu - Kõik õigused kaitstud

Tere Tulemast tagasi!

Loo uus kasutaja!

Taasta enda parool