Hiina ja Nõukogude Venemaa suhted said halva alguse juba 1917. aastal ehk vahetult pärast bolševike võimuletulekut. Kui algas Vene kodusõda, mobiliseerisid bolševikud oma punakaarti ka arvukalt hiinlasi, kes olid juba tsaariajal Venemaale tööle ja elama tulnud. Nõukogude Venemaa saatis hiinlastest koosnenud üksusi sõdima ka Vabadussõda pidanud Eesti vastu. Teisalt toetas toonane Hiina valitsus lääneriikide interventsiooni, saates oma sõdureid Siberisse.

Kui bolševikud Vene kodusõja võitsid, hakkasid nad toetama Hiina kommuniste. 1929. aastal puhkes Nõukogude Liidu ja Hiina vahel relvakonflikt Ida-Hiina raudtee pärast.

Venemaa ja Nõukogude Liidu suhted paranesid 1949. aastal, mil Hiina riigijuhiks saanud Mao Zedong alustas kommunistliku riigi rajamist. Ta sõlmis koostööleppe Nõukogude Liiduga, kuid pärast Stalini surma 1953. aastal tekki­sid kahe kommunistliku riigi vahel ideoloogilised eriarvamused. Liit purunes 1961. aastal, kui Mao süüdistas Nõukogude Liitu marksistlike ideaalide hülgamises. 1969. aastal puhkes kahe riigi vahel piirikonflikt, mida kardeti arenevat suureks sõjaks. Järgmistel aastakümnetel üritasid nii Hiina kui ka Nõukogude Liit oma mõjuvõimu suurenda­da. Hiina alustas majandus­reforme 1970. aastail, kuid Nõukogude Liit jäi nendega hiljaks ning lagunes 1991. aastal.