Tohutut tööd tegid harilikult väljaõpetatud kirjutaja-mungad, kes veetsid peaaegu kõik ööpäeva valged tunnid kloostri kirjutustoas raamatute kohale kummardununa.

Munkade töö ei seisnenud aga üksnes kirjutatu kopeerimises. Neil tuli ka pärgament õigesse suurusesse lõigata, tint valmis segada, lõpuks pärgamendiküljed köita ja teha raamatule ka kaaned. See­järel võidi raamat saata ka rubrikaatorile (lad rubrica), kes maalis initsiaalid või pealkirjad värvilisteks, ja kui vaja, siis ka illuminaatorile, kes kaunistas leheküljed joonistustega.

Kui kaua kulus aega ühe raamatu kopeerimisele, olenes mitmest asjaolust, nende seas suuresti raamatu paksusest ja sisust. Kopeerimine käis käsitsi ja oli vaevarikas töö, mis võis kesta mitu kuud. Üldjuhul pidi üks munk kopeerima aastas kaks raamatut. Erilised raamatud, nagu piibel, nõudsid suurt keskendumist ning võisid võtta munga elust 15 kuud.