Kuuba kriisi 1962. aastal peetakse ajaks, mil maailm oli tuumasõjale kõige lähemal. Ehkki ka Kuuba kriis võinuks tõesti lõppeda aatomisõjaga, kui USA otsustanuks venelased Kuubalt jõuga välja tõrjuda, oli ajaloo suurim tuuma­sõjaoht siiski 1983. aastal.

Nõukogude Liidus oldi sellel ajal veendunud, et ameeriklased kavatsevad neid kohe-kohe mandrite­vaheliste rakettidega rünnata. 1983. aastal täheldasid venelaste tuumaohust hoiatava häiresüsteemi OKO (vn „silm“) luuresatelliidid kosmoses ohumärki ja õhujõudude operatiivstaabis hakkasid vilkuma häiretuled.

Valves olnud Nõukogude õhujõudude alampolkovnikule Stanislav Petrovile teatati, et ameeriklased on tulistanud välja kontinentidevahelise ballistilise raketi, mille sihtmärk on Nõukogude Liit. Häiresüsteem oli uus ja eksis palju ning seetõttu eiras Petrov käsuliini ega kandnud häirest ette kõrgemale juhtkonnale, mis oleks alustanud Nõukogude tuumarakettide vastulööki.

Petrovi arvates ei oleks USA piirdunud üheainsa raketi välja­tulistamisega, kui ameeriklased oleksid soovinud Nõukogude Liidule anda ennetavat tuumalööki.
Peatselt teatas satelliit veel nelja raketi väljatulistamisest, kuid taas hindas Petrov olukorda õigesti, sest maapealsed radarid polnud neile reageerinud.
Nõukogude Liidu tuumarelvad jäidki käiku laskmata.