1896. aastal elas Kanada loodeosas Klondike’i jõe orus väikeses, üsna eraldatud linnas Dawson Citys umbes 500 inimest. Kaks aastat hiljem oli unise linnakese elanikkond plahvatuslikult suurenenud 30 000 inimeseni. Seda põhjustasid tillukesed kullahelbed, mille neli meest olid 16. augustil 1896 Klondike’i jõe sogasest veest leidnud.

Uudis levis Dawson Citys ja seda ümbritsevates asulates kiiresti ning kohalikud kullakaevajad hakkasid endile piki jõge kähku maatükke ostma. Kui kuuldused kullaleidudest lõpuks 1897. aasta suvel ka suurematesse linnadesse jõudsid, hakkas Dawson Citysse saabuma kümnete tuhandete kaupa õnneotsijaid.

Ajaloolaste hinnangu kohaselt jätsid 100 000 inimest nii Kanadast, USAst kui ka muudest riikidest maha oma kodu, töö ja perekonna ning asusid teele Klondike’i poole. Nendest ainult 30 000 kuni 40 000 suutsid läbida teekonna metsikul maastikul ja ületada mäestiku. Selleks ajaks, kui visamad õnneotsijad viimaks Klondike’i jõudsid, olid parimad ja kasumlikemad maatükid Klondike’i jõe ääres üles ostetud.