Kui sõjategevus Euroopas lõppes, siis kohtu­sid Ameerika Ühendriikide, Suur­britannia ja Nõukogude Liidu juht Saksamaal Potsdamis, et panna paika Teise maailmasõja järgse Saksamaa saatus. Langetatud otsuse järgi pidid Ida- ja Lääne-Saksamaa tasuma liitlasriikidele reparatsioone kokku 23 miljardi dollari ulatuses, mida tänapäevases vääringus võiks võrrelda umbkaudu 350 miljardi euroga.

Sõjakahjude hüvitamist ei soovitud rahas, vaid masinate, tehaste, laevade, välismaiste aktsiate, patentide ja loodusressurssidena. Tegelikult alustasid liitlased Saksa tööstusvarade ja intellektuaalse omandi endale krahmamist juba enne sõjategevuse lõppu. Nii näiteks vedasid venelased itta terveid tehaseid, pannes need Nõukogude Liidus toodangut andma. Nii Nõukogude Liit kui ka Ameerika Ühendriigid üritasid enda teenistusse saada ka Saksa teadlasi. Lisaks pandi miljonid sõjavangid orjatööd tegema.

Ametlike reparatsioonide maksmine lõppes 1950. aastail, kuid teema pole päriselt maas veel tänapäevalgi. Näiteks Itaalia kohtutes on algatatud Saksamaa vastu 25 uut kohtuasja, mille sisuks on kahjutasu nõudmine sõja eest. Saksamaa püüab neid kohtuasju lõpetada, rõhudes väitele, et reparatsioonide probleem on praeguseks lahendatud. Hiljuti ähvardas ka Poola nõuda Saksamaalt sõjakahjude eest 1,3 triljonit dollarit.