Ajal, mil käepärast polnud maagaasi, elektrit ega kaugkütet, pidid meie esi­vanemad olema praktilised ja leidlikud, et külmal talvepäeval sooja saada.

Eelkõige püüdsid minevikuinimesed sisustada oma kodusid nii, et kütta poleks eriti vajagi. See tähendas, et majad olid sageli väikesed, seinad olid paksud, laed madalad ja aknaid polnud üldse või olid need väga väikesed. Nii säilitas maja sageli võimalikult palju soojust. Öösel poeti mitme kihi tekkide ja vaipade alla ning tõmmati kõrvuni pähe öömüts. Kui ikka soojemaks ei läinud, võis voodi ja jalad soojana hoida voodisoojendaja abil, mis kujutas endast pika käepidemega metallalust. Sinna pandi tuhka või hõõguvaid süsi ning see asetati teki alla.

Põhjamaades ja ka Eestis võtsid talupojad külmal talvel sooja hoidmiseks appi loomad. Loomade kehasoojus aitas ka inimeste eluruumis hoida talutavat temperatuuri.