Dinosauruste nimetused koosnevad ladina- või kreekakeelsetest sõnadest, mis kirjeldavad looma välimust, toitumist, eluviisi, leiukohta või muid iseloomulikke jooni. Traditsioonile pani aluse Briti teadlane Richard Owen, kes nimetas 1842. aastal hiidsisalikud kui loomariigi seltsi Dinosauria’ks. Ta moodus­tas selle nimetuse kahest kreeka­keelsest sõnast: deinos ja sauros (kr „hirmuäratav“ ja „sisalik“). Hirmu­äratav oli uue seltsi puhul nende suurus.

Sestpeale hakati dinosauruste luid otsima. Paleontoloogid nimetasid uusi leitud kivistisi kreeka- või ladinakeelsete sõnade kombinatsioonidega. Kiireimad olid ameeriklased Othniel Marsh ja Edward Cope, kes 1900. aastaks ristisid 40 protsenti neist 359 dinosaurusest, kes tolleks ajaks olid leitud. Tänapäeval on neist kasutusel ainult 32 nimetust, sest Marshi ja Cope’i luuleiud kuulusid tegelikult palju väiksemale hulgale dino­saurustele, kui nad ise arvasid.

Ka paleontoloog H. P. Osborn nimetas ühesama hiidsisaliku kogemata kaheks liigiks. 1905. aastal arvas ta esimesed luud kuuluvat liigile Dynamosaurus imperiosus ehk „keiserlik jõu­sisalik“). Aasta hiljem nimetas ta järgmised luud Tyrannosaurus rex’i ehk „kuningliku türannsisaliku“ omadeks.