Genfi tänavail särasid jõuluehted. Oli 24. detsember 1924. Väike­sed lapsed heitsid ootusrikkaid pilke kaupluse­akendele, kus elektrilambid valgustasid päkapiku­maastikke ja jõulupuid. Kõik näis muinas­jutuline. Ükski inimene ei paistnud mõtlevat selelle, et lambipirnid on tegelikult karm äri. Tolsamal jõuluõhtul kohtusid Genfis kaheksa suurimat elektri­pirnide tootjat. Anton Philips maailmakuulsast Philipsi kontsernist oli kohale sõitnud Hollandist; Osrami direktor William Mein­hardt oli saabunud Saksamaalt ning General Electricu esindajad olid kohale reisinud USAst. Osalesid isegi Mehhiko ja Jaapani tootjad.

Firmad ei kohtunud esimest korda. Nad olid juba kuude kaupa arutlenud selle üle, kuidas nende tehased saaksid endale kindlustada võimalikult suure sisse­tuleku. Tol jõuluõhtul jõudsid nad lõpuks kokkuleppele. Kaheksa kompaniid, kus toodeti elektripirne kogu maailma jaoks, asutasid kartelli, et selle abil turgu täielikult kontrollida.
Mehed surusid üksteisel kätt, olles otsustanud rajada organisatsiooni, mis nende kinnitust mööda pidi tagama ja säilitama ühtlaselt hea kvaliteedi, suurendama elektrivalguse tõhusust ning propageerima valguse kasutamist tarbijate hüvanguks. Tegelikult tegid nad täpselt vastupidist.

Paberil kõlas kõik oivaliselt. Kaheksa tootjat panid kartelli nimeks Phoebus – kreeka mütoloogia valgusjumala Apollo hüüdnime. Nimi vihjab, et mõjuvõimsad kartelliliikmed nägid end jumalatena, kes võisid endile kasumi nimel lubada kõike.