Elas kord kuningas, kes soovis, et kõik, mida ta puudutab, muutuks kullaks. Nii algab kuningas Midasest pajatav legend, mis on tuntud vanaaja kirjutistest. Kuninga soov täituski, ent selle tagajärg oli traagiline: rikkus ei toonud Midasele õnne. Otse vastupidi. Kullahimulisel valitsejal tuli nälgida ja janu kannatada, sest niipea kui ta huuled toitu ja jooki puudutasid, muutusid need hinna­liseks, kuid seedimatuks metalliks. Tema kui armastava isa puudutus muutis kuldseks kujuks isegi ta tütre. 

Legendi põhjal pidi Midas ellujäämiseks oma tulusast võimest loobuma.Loo moraal on üsna ilmne. Õnn ei seisne kunagi kullas ega muudes materiaalsetes väärtustes. See tõdemus kehtib igal pool ning igal ajal.

Kuningas Midase lugu räägitakse täna­päevalgi, ta nimi on kinnitunud fraasides ja kõnekäändudes. See Früügia iidne kuningas on kirjutatud ajalukku ja saanud surematuks. Püsivad legendid pälvivad sageli ajaloolaste ja arheoloogide tähelepanu ning ärgitavad uurima, kui palju on neis tõtt. Kui mainida veel võimalust leida Midase oletuslikud hiiglaslikud kullavarud, siis polegi imestada, et arheoloogid, aardejahtijad ja õnnekütid on hakanud legendi lahti harutama.