Ateenlased jõudsid kõige lähemale sellele, mida me täna­päeval nimetame demokraatiaks. Tõsi, see demokraatia oli reserveeritud üksnes heal järjel meessoost kodanikele ehk umbes 10–20 protsendile linnriigi elanikkonnast.

Neil, kel oli hääleõigus olemas, oli võrdne ligipääs võimule. Nemad võisid osaleda rahvakoosolekul, võtta seal sõna ning hääletada seaduseelnõude üle.

Vabariigiaegses Roomas oli tavakodaniku tähtsus väiksem. Vabariik oli loodud selleks, et takistada võimu koondumist mõne üksikisiku kätte. Seetõttu oli asutatud institutsioone, mis üksteisel silma peal hoidsid.