Nõukogude Venemaa oli maailmas esimene riik, kus naised said õiguse aborti teha. Sellekohase dekreedi andis Lenini valitsus välja 1920. aastal. Selles sätestati, et iga naine võis lasta haiglas teha tasuta ja turvaliselt aborti ning protse­duuri tohtisid teha kohase välja­õppega arstid.

Dekreedi järgi oli uue seadu­se eesmärk hoolitseda naiste tervi­se eest ja samuti vältida olukorda, kus rasedad on sunnitud aborti tegema ohtlikes ja ebahügieenilistes tingimustes, mille tagajärjel võib naine sattuda „harima­tute nurgatohtrite ohvriks“.

Abordi tegemine polnud nii lihtne, kui pealtnäha paistis. Vastuseis abordile oli ühiskonnas valdav ja juba 1920. aastate keskel hakati piirama aborte pärast kolmandat raseduskuud ning prooviti eelistada naisi, kes olid vaesed ja vallalised ning kellel juba oli lapsi. Kahe abordi vahele pidi jääma vähemalt kuus kuud. Hoolimata sellest olid haiglad rasedust katkestada soovinud naistest ülekoormatud. See­pärast loodi spetsiaalsed abordikliinikud, samal ajal proovis võim senisest rangemalt võidelda illegaalsete nurgatohtrite vastu.