Napoleoni keiserlik kaardivägi oli tema sõjaväe eliitüksus. Neist omakorda kõige valitumad olid „vanas kaardiväes“ (pr Vieille Garde) teeninud vanimad sõjaväelased. Nende ridu ei täiendatud noorte ajateenijatega nii nagu ülejäänud kaardiväeüksustes, vaid iga sõdur oli oma väärtust lahinguväljal tõestanud veteran. Üksus koosnes nii jala-, ratsa- kui ka suurtüki-
väelastest.

Karme eliitüksuse sõdureid kutsuti porisejateks (pr les grognards), sest neid peeti vanadeks irisevateks meesteks. Vastupidi ülejäänud armeesõduritele oli vanal kaardiväel õigus sõjaväeelu kritiseerida ning mõni tegi seda ka keisri ees.

Aukartus nende kõigutamatu vapru­se ja raudse distsipliini suhtes oli suur, mistõttu nende arvamusega arvestati.

Napoleoni katastroofilisel Venemaa sõjakäigul 1812. aastal pani vana kaardivägi Krasnõi lahingus vastu – kaotades pooled mehed – ning hoidis läbipääsu lääne suunas avatuna terve päeva, takistades sel moel venelastel Prantsuse sõjaväge tükeldamast.