Paljudes religioonides jutustatakse dramaa­tilisest veeuputusest, mille saatis jumalik võim. Enamasti oli uputusetulv karistuseks inimestele selle eest, et nad ei elanud jumala seatud korra järgi.

Isegi inkadel, kes elavad nii kaugel kui Lõuna-Ameerika, oli müüt jumalast Viracochast, kes uputas kõik inimesed Titicaca järve, v.a kaks õiglast, kes see­järel taasrahvastasid Maa. Kristlusesse ei jõudnud veeuputuse legend mõistagi Ameerikast, vaid judaismi pärimusest Noa ja tema laeva kohta. Kristlus ja judaism põhinevad vanal testa­mendil. Juudid tundsid Noa lugu rohkem kui tuhat aastat enne seda, kui kristlus tekkis.

Tuhat aastat enne judaismi tekkimist viljelesid babüloonlased polüteistlikku religiooni, milles leidus ka dramaatiline jutustus patujõest. Selle järgi päästis mees, kelle nimi oli Utnapishtim, oma perekonna ja kõik loomaliigid paadiga.