Anabaptistid haarasid Münsteris võimu

End anabaptistideks ehk taasristijateks nimetanud sektandid uskusid, et kohtupäev saabub 1534. aasta ülestõusmispühade ajal. Nad valmistusid Jeesuse teiseks tulekuks, tehes Saksamaa linnast Münsterist uue Jeruusalemma. Lahkusuliste valitsemine tõi peagi türannia ja näljahäda.

© Shutterstock

STINE OVERBYE & TORSTEN WEPER

APRILL 2023

Münsteris puhkes 1534. aasta veebruari lõpus kaos, kui Jumala koguduse liikmed tungisid linna kirikutesse, hävitades nende altareid ja muid esemeid. Kiriku pingid ja kantslid lõhuti ja põletati ning isegi raekoda laastati. Ultraprotestantliku anabaptisti sekti liikmed hävitasid ka dokumente ja arhiive, sest neid ei pidanud varsti enam vaja olema. Nad tahtsid Münsteri ette valmis­tada viimseks kohtupäevaks.

Anabaptistid kavatsesid muuta katedraali püssirohu­vabrikuks ja teised kirikud pidid saama kivikarjäärideks. Jumal tahtis, et Münsteri elanikud lunastaksid oma patud, ja anabaptistid teadsid, kuidas seda teha. 27. veebruaril seadsid sektandid lumetuisust hoolimata juba enne koitu sammud linna tänavaile ja kolkisid majade ustele.

Karjuti: „Välja! Jumal on vihane ja tahab teid karistada!“

Sektandid lõhkusid hellebardidega uksi ja tirisid jahmunud linlased läbi lumetuisu toomkiriku esisele platsile, kus neid ootasid lahkusuliste jutlustajad.

„Põlvili!“ käsutasid jutlustajad.

„Mina ristin teid Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse. Aamen,“ laususid jutlustajad ikka ja jälle mitu päeva kestnud massiristimisel.

Sugugi mitte kõik taasristitud ei tahtnud oma senist usku hüljata. Umbkaudu viiendik Münsteri kümnest tuhandest peamiselt protestantidest elanikust keeldus sunniviisilisest ristimisest, mispeale sektandid andsid neile võimaluse valida kahe variandi vahel: kohene Münsterist välja­saatmine või surm. Enamik neist, kes ristimisele vastu seisid ja välja saadeti, olid mehed, kes jätsid oma naised koju perekonna omandit valvama. Sellal uskusid vähesed Münsteri elanikud, et kaos kestab kauem kui paar nädalat.

„Kaduge siit, te jumalatud!“ kajas vihane karjumine väljasaadetute kõrvus, kui nad linnaväravast välja astusid. Nad tohtisid endaga kaasa võtta üksnes seljas olnud riided. Oma pered ja kogu vara olid nad sunnitud maha jätma.

Sekti prohvet keelas eraomandi

15. märts 1534

„Jumalatute“ väljasaatmise taga oli 34aastane Hollandi pagar Jan Matthys. Jumal oli talle ilmutanud, et kohtupäev saabub 1534. aasta ülestõusmispühade esimesel päeval ning ainult Münsteri linn pääseb hävingust.

Kui kõik täiskasvanud Münsteri elanikud olid sunni­viisil ümber ristitud, kuulutas lahkusuliste prohvet Jan Matthys linna uueks Jeruusalemmaks, kuhu pidi peagi ilmuma Jeesus Kristus ja rajama tuhandeaastase riigi. Seejärel teatas ta, et iga välja aetud elaniku asemele tulevad uued. Õige pea hakkas Münsterisse saabuma Matthyse järgijaid, eriti Hollandist.

Matthys tahtis, et tema järgijad jagaksid omavahel kõike, nagu olid teinud Jeesuse jüngrid, ja keelas eraomandi, kehtes­tades kommuuni. Keegi ei tohtinud midagi omada, vaid kogu vara – nii esemed kui ka raha – tuli tuua raekotta.

„Kõik, mis meie kristlastest vendadele ja õdedele kuulub, on nüüd meie kõigi oma,“ kuulutas Matthys. Ühisladudesse tuli tuua ka toiduained ja riided, et keegi ei peaks puudust kannatama.

Münsteri sündmuste võtmeisikud

Bernhard Rothmann
1495–?
Münsteri noormees

Münsteri katoliiklased pidasid Rothmanni andekaks noormeheks ja rahastasid ta teoloogiaõpinguid Kölnis. Rothmann pöördus Lutheri õpetuse poole ning naasis koju radikaliseerunud protestan­dina. Ta pidas tuld ja tõrva purskavaid jutlusi, mida Jan Beuckelszoon sõitis kuulama nii kaugelt kui Hollan­dist.

Leideni Jan
1509–1536
Uudishimulik võõramaalane

Leideni Jan, õige nimega Jan Beuckelszoon, oli rätsep, kuid pärast abiellumist hakkas ta Amsterdamis pidama oma äia sadamakõrtsi ja sellega koos tegutsenud bordelli. Münsteris kohtus Beuc­kelszoon prohvet Jan Matthysega.

Ipsumpix

Jan Matthys
1500–1534
Hollandi prohvet

Matthys liitus anabaptistidega 20aastaselt Amsterdamis. Temast sai liikumise juht, ta ristis tuhandeid ja sai lisanime Jumala Käskjalg. Ta kuulis Leideni Janilt anabaptistide plaanist Münster üle võtta. Tast sai ana­baptistide esimene prohvet.

Getty Images

Divara van Haarlem
1511–1535
Münsteri valitsejanna

Matthys reisis Beuckelszooniga 1534. aastal Münsterisse. Ta jättis oma naise ja lapsed Hollandisse ning võttis kaasa hoopis pruulikoja omaniku tütre Divara van Haarlemi. Pärast Jan Matthyse surma 1534. aastal abiellus Divara Leideni Janiga, kellel oli ühtekokku 16 naist.

Getty Images

Franz von Waldeck
1491–1553
Katoliikluse kaitsja

Ilmalikuks muutunud piiskop vabastas Münsteri anabaptistide küüsist

Münsteri linna katoliku piiskop Franz von Waldeck teadis lihalikest rõõmudest kõike, sest ta oli kaheksa lapse isa. Piiskop mõistis Lutheri ideid ega takistanud protestante 1533. aastal Münsteri raekojas võimu võtmast, vaid lahkus ise linnast.

Alles siis, kui Hollandi anabaptistid võtsid Münsteris võimu üle, otsustas piiskop asja sekkuda ja värbas linna piirama palgasõdurite armee. Waldeck pidi vahepeal sõdurite palga oma taskust kinni maksma ning suri vaesena. Siiski on Münster jäänud alates ajast, mil anabaptistid 1535. aastal võimult tõugati, vankumatult katoliiklikuks linnaks.

The Picture Art Collection / Alamy

Katoliku piiskop värbas palgasõdurite armee

1534. aasta kevad

Reformatsiooni tagajärjel jagunes Saksamaa katoliiklasteks ja protestantideks. Anabap­tisti liikumine oli mõlema ühine vaenlane, ent katoliiklased ja protestandid ei suutnud sellegipoolest selle vastu kohe oma jõudusid ühendada.

Münsteri katoliku piiskop Franz von Waldeck oli järeleandlik mees ja ta oli loovutanud Münsteri vabatahtlikult protestantidele, kui nad 1533. aastal linnaraes enamuse saavutasid. Pärast seda, kui anabaptistid linnas võimu haarasid, tekkis aga oht, et paavst kõrvaldab Waldecki tema piiskopiametist. Nii värbas piiskop tuhandeid sõjas karastatud palgasõdureid Münsterit piirama.

Piiskop Waldeck ei suutnud alati sõduritele palka maksta ning sõdurid ähvardasid mässuga. Piiskop ei saanud abi piirkonna protestantlikelt väikevürstidelt, kes kartsid, et ta võtab Münsteri üle ja muudab linna taas katoliiklikuks – nende oma rahaga.

Terroripäev lahkusuliste linnas

1534. aasta kevad

Anabaptistid uskusid, et Jumal väljendab oma tahet ilmutustes, mille võisid saada kõik meessoost anabaptistid. Olulisimad sõnumid ilmutas Jumal aga prohvet Matthysele.

Jumal ilmselt ei uskunud, et kõik Münsteri elanikud olid nõustunud sundristimisega siira südamega. Seetõttu kutsus Matthys kokku sekti juhtivad jutlustajad. Üks neist oli Bernhard Rothmann, kes oli aasta varem äratusliikumise algatanud ja sellest ajast saadik olnud sekti kõige fanaatilisem jutlustaja. Nüüd osales ta linna meeste kokkuajamises katedraali esisele väljakule.

„Jumal on vihane ja ta ei luba Münsterisse midagi eba­puhast! Jumal tahab näha vaga rahvast, kes ülistab tema nime,“ kuulutasid jutlustajad ning sundisid mehi silmili maha heitma.

Üks neist oli Heinrich Gresbeck, kes oli olnud Münsteris oma emal külas, kui anabaptistid olid seal võimu haaranud. Ta oli siis jäänud linna ema eest hoolitsema. Nüüd lamas Gresbeck kõhuli maas ja kartis, et anabaptistid murravad tal kaela. Pärast tunnipikkust hirmsat ootamist kamandati mehed kirikusse, kus nad pidid põlvili maas paluma, et Jumal lubaks neil Münsterisse jääda.

Mehed palvetasid hirmunult ühel häälel koos ja kolme tunni pärast oli oht selleks korraks möödas. Kergendustunne pani mehed rõõmutantsu tantsima.
Gresbeck nagu paljud teised münsterlased otsustas esialgu teeselda, et ta on vaga usklik. Anabaptistide meelevaldne türannia ja linnast minema aetud elanike tühjad majad hõivanud hollandlastest lahkusulised vihastasid teda.

Arvati, et Münsterit on võimatu vallutada, kuna seda kaitsesid kaks vallikraavi, muldvall ja 4 km pikkune müür. Kõigil linna majadel oli aed või juurviljaaed, mistõttu linlastel oli pika piiramise ajal toitu. Katedraaliväljak linna keskel nimetati ümber Siioni mäeks. Seal oli anabaptistide kuninga troon, kust too valitses oma alamate üle ja langetas kohtuotsuseid.

© Vermessungs- und Katasteramt Stadt Münster

Klassisõda usu sildi all

Münsteri ettevõtlikud käsitöölised pidid alluma ülemklassi võimule. 1530. aastate alguses sai neil sellest küllalt ja puhkes kaos.

Münster, mis asus Saksa-Rooma riigi loodenurgas, kasvas keskajal jõukaks ja elavaks kaubalinnaks. Jõukus tuli suuresti tänu Saksa linnade moodustatud Hansa Liidule ning selle poolt kaupmeestele antud erivabadustele.

Münsteri linnaraes aga domineeris rikastest kaupmeestest koosnenud ülemklass, kes valmis­tas meelehärmi linna käsitöölistele. Luthe­ri reformatsiooni käigus pöördusid käsitöölised protestantismi ja 1533. aastal saavutasid nad linnaraes enamuse.

Katoliiklased kohanesid uue olukorraga, kuid peagi selgus, et paljud mõjukad protestandid toetasid salaja äärmusprotestantlikke taas­ristijaid ehk anabaptiste, kes hakkasid oma tagakiusatud usuvendasid ja -õdesid Hollandist Münsterisse meelitama.

Aastail 1534–35 püüdis piiskop Franz von Waldecki kogutud katoliiklik palgasõdurite armee Münsterit vallutada, kuid asjatult, sest linna 86 kahurit ja kindlad kaitserajatised olid piiskopi armee ning selle 42 kahurile pikka aega liiga tugevaks vastaseks.

Näita rohkem

Prohvet ratsutas otse surma

1534. aasta ülestõusmispühad

Jan Matthys oli ennustanud, et Jeesus tuleb tagasi 5. aprillil 1534. Kui oodatud ülestõusmispüha koitis, ei olnud Jumala pojast midagi näha ega kuulda.

Löödud Matthys pidi tunnistama, et tema ilmutus Jeesuse teise tulemise kohta oli olnud ekslik. Oma lemmiknaise Divara ja lähimate jüngritega õhtusöögilauas istudes sai ta aga uue ilmutuse: Jumal tahtis, et ta murraks piiskop Waldecki piiramisrõnga ja vabastaks Münsteri.

„Oo kallis Isa! Sündigu sinu tahtmine,“ kuulutas Matthys otsekui transis. Seejärel tõusis ta lauast ja õnnistas kõiki kohalviibijaid: „Jumala arm olgu teiega.“

Peagi kappas prohvet oma valge hobuse seljas linna­väravast välja. Ta oli relvastamata ja surmkindel, et Jumal kaitseb teda ta üritusel vabastada Münster piiramisrõngast.

Piiskopi palgasõdurid ei jäänud ootama, vaid tapsid Matthy­se ja raiusid ta keha tükkideks. Seejärel naelutati tema suguelundid linna ühe värava külge ning tema pea löödi teibasse hoiatuseks ja hirmutuseks müüride taga värisevatele linlastele.

Karismaatiline rätsep võttis võimu üle

8. aprillil 1534

Pärast Jan Matthyse ootamatut surma oli tema lähim jünger Leideni Jan valmis astuma prohveti rolli. Kõigepealt tuli tal aga enda poole võita linnarahvas.

Jan Beuckelszoon, paremini tuntud kui Leideni Jan, oli sündides kaasa saanud kena näo, tugeva tahte ja suure­pärase oraatoriande. Viimati mainitud omadusest oli 25aastasel Leidenist pärit rätsepal pärast Matthyse surma palju kasu.

„Armsad vennad ja õed! Ärgem laskem meie prohveti surmal oma usku kõigutada. See oli Jumala tahe, sest tema aeg oli kätte jõudnud. Jumal on andnud teile uue prohveti, kes on veel võimsam ja püham kui eelmine!“ kuulutas Leideni Jan lahkusulistele.

Oma võimu kindlustamiseks saatis uus prohvet laiali linna rae ja asendas selle vanemate nõukoguga, mille kaksteist liiget olid anabaptisti liikumise juhtfiguurid. Ühtlasi andis ta käsu hukata kõik antikristuse teenijad, sealhulgas piiskop Waldecki. Ka varguse, valetamise ja Jumala tahte eiramise eest oli karistuseks surm.

Münsteri uus valitseja kehtestas ka range sunnitöö­süsteemi: kõik linnaelanikud pidid oma toidu eest vaeva nägema ning osalema kas linna valitsemises, kaitses või praktilises töös. Ühiskonnaklasside vaheliste erinevuste hägustamiseks andis Leideni Jan korralduse, et kõik linlased peavad riietuma tagasihoidlikult, et keegi teiste seast välja ei paistaks.

Viis maailmalõpuennustust

Anabaptistid
1534. ja 1535. aasta ülestõusmispühad

16. sajandi alguses uskusid eurooplased veendunult, et maailmalõpp on peagi käes ja selle märgiks peeti katkuepideemiaid, kummalise kujuga pilvi, väärarenguid ja muid kummalisi nähtusi. Esialgu uskusid anabaptistid, et kohtupäev saabub 1534. aasta esimesel ülestõusmispühal, kuid siis lükati päev aasta võrra edasi.

William Miller
21. märts 1844

1818. aastal väitis USA jutlustaja William Miller, et on piibli abil välja arvutanud kohtupäeva täpse aja. Ta saavutas kiiresti miljon toetajat, kes andsid ära kogu oma vara. Kui kohtupäeva ei tulnudki, teatas Miller, et ta eksis. Tema järgijaid tuntakse adventistidena.

Jehoova tunnistajad
1874 (esimene kord)

Jehoova tunnistajate usulahu rajaja Charles Taze Russell kuulutas, et maailma­lõpp saabub 1874. aastal, ning kui seda ei juhtunud, nihutas ta kuupäeva 1878., 1881., 1910. aastale jne. Viimane tähtaeg oli 1984. aasta.

Mormoonid
1891

Mormoonide kiriku rajaja Joseph Smith ennustas 1835. aastal: „Issanda tulek on lähedal ja selleks kulub veel 56 aastat.“

Michael Drosnin
2012

Drosnin väitis raamatus „The Bible Code“ (1997), et leidis Moosese raamatutest viite komeedile, mis hävitab Maa aastal 2012. Raamatust sai bestseller, kuid Maa on ikka olemas. Drosnin kaitses end väitega, et ta pole prohvet.

Noor naine meelitas piiskopi lõksu

16. juuni 1534

Sekti noor liige Hille Feicken oli välja mõelnud kavala plaani. Ta võrgutaks naistelembese piiskopi Waldecki, tapaks ta ja vabastaks sellega Münsteri piiramisrõngast.

Noor hollandlanna Hille Feicken oli tulnud Münsterisse koos abikaasa Psalmusega, et elada anabaptistide õpetuse järgi. Iga päev rühmas ta linnamüüridel tööd teha, et tugevdada neid piiskopi palgasõdurite vastu.

Peagi hakkas Hille mõtlema, kas vaenlast saaks ka muul viisil võita. Talle meenus piibellik lugu Juuditist, kes päästis Iisraeli, hiilides babüloonlaste laagrisse ning võrgutades ja tappes nende julma sõjapealiku Olovernese.

„Sest ta võttis seljast leseriided Iisraeli rõhutute ülendamiseks, võidis oma palet salviga, sidus oma juuksed paelaga ja pani selga linase rüü, et teda hurmata. Tema kingad köitsid mehe silmad ja ta ilu võttis vangi tema hinge. Mõõk läbistas mehe kaela.“ (Juudit 16:8–10)

Hille Feicken tundis, et Jumal kutsub teda, ning ta teadis, mida ta tegema peab. Vanemate nõukogu õnnistusel lahkus ta linnast ja läks otsima piiskop Waldeckit, kelle kohta kõik teadsid, et tal oli kalduvus lihalikele kiusatustele alla jääda.

Erinevalt Juuditist söakas Hille oma ürituses ellu siiski ei jäänud. Piiskopil tekkisid kahtlused ja Hille võeti vangi. Piina­mise käigus tunnistas ta oma kavatsused üles ning Waldeck lasi tal pea maha lüüa. Pärast seda pandi tema moonutatud surnukeha teistele hoiatuseks piinamisrattale vaatamiseks välja.

Prohvet muutis polügaamia sunduslikuks

23. juuli 1534

Münsteris oli elanike sooline jaotus väga ebaühtlane, sest linnas elas umbes 2000 täiskasvanud meest ja umbes 6000 naist. Leideni Jan otsustas probleemi lahendada ja muutis linna­elanikele mitmenaisepidamise sunduslikuks.

„Tehke sugu ja teid saagu palju,“ õhutas Leideni Jan sektante, tsiteerides 1. Moosese raamatu kirjakohta. Seejärel muutis ta polügaamia sunduslikuks ja teatas, et mida rohkem naisi mees võtab, seda parem kristlane ta on. Samuti põhjendas ta mitmenaisepidamist, viidates Iisraeli kuningale Taavetile, kellel oli palju naisi.

Leideni Jan ise näitas eeskuju ja soetas endale tõelise haaremi. Ta võttis endale vähemalt 16 naist, kelle seast tema lemmik oli tapetud Jan Matthyse 23aastane lesk Divara. Teisteks naisteks olid ilusad, sageli alles teismeliseeas tüdru­kud.

Maalid Jeesusest viimsel kohtupäeval on alates keskajast olnud osa kristlikust pildivaramust.

© Shutterstock

Maailmalõpp on hea müüginipp

Kristluse õpetuse järgi pääsevad usklikud kohtupäeval taevasse, kuid teised lähevad põrgusse.

Matteuse evangeeliumi järgi tõuseb Jeesus viimsel päeval surnuist üles, et inimeste üle kohut mõista. Seetõttu asusid Münsteris võimu haaranud anabaptistid kohtupäevaks valmistuma. Jumala sõnumitoojaks nimetatud Jan Matthys ennustas, et kohtu­päev langeb 1534. aasta ülestõusmispühale. Veenva kõnelejana pani ta lahkusulised oma ennustusse uskuma ning õhutas neid muutma Münsterit Lunastaja tuleku jaoks uueks Jeruusalemmaks.

Kui kohtupäeva ei tulnudki, kaotas Matthys sektantide usalduse ja lõpuks ka elu. Tema saatus pole hilisemaid jutlustajaid hirmutanud ning jutud peatselt saabuvast maailmalõpust on sellest ajast peale osutunud tõhusaks viisiks uue religioosse suundumuse või näiteks mõne raamatu turundamiseks.

Näita rohkem

Uus prohvet otsustas ka, et naised ei tohi abiellumisest keelduda isegi siis, kui nad olid abielus pagendatud mehega. Naiste – ka nunnade – kohus oli abielluda, ja kui naine oli abiellumisele vastu, suleti ta ümber koolitamiseks kloostrisse. Kui naine ka seejärel keeldus abiellumast, oli karis­tuseks surm.

Tulemuseks oli täielik kaos. Mehed käisid majast majja ja võtsid endale naisi ning isegi väikesed tüdrukud ei olnud kaitstud. Naistejaht tõi kaasa lugematuid vägistamisi ja mitu tüdrukut surid meeste jõhkra kohtlemise tagajärjel.

Kodudes valitses pingeline õhkkond, sest naised pidid jagama oma meest ja abieluvoodit kahe, kolme või veelgi enama rivaaliga. Leideni Jani enda kodus valitses aga range distsipliin ja kord. Ta kirjutas väikestele tahvlitele oma kuueteistkümne naise nimed ning õhtu saabudes näitas naistekarjale seekord välja valitud naise nime. Kui valitud naist öö veetmine prohvetiga ühel või teisel põhjusel ei innustanud, võis Jan nimetada tema asemele teise naise. Tema aga ei tohtinud enam prohveti juures ööbimisest keelduda.

Rahulolematu sepp püüdis võimu haarata

30. juuli 1534

Naised ei olnud sugugi ainsad mitme­­­naisepidamise vastased, sest ka paljud mehed taunisid seda patust tava. Kui seni olid nad allunud anabaptistide õpetusele, siis nüüd hakkas rühm mehi mässu kavandama.

Sepp Heinrich Mollenheckel sai küllalt. Mitme­naise­pidamine oli tema arust jälkus ja ta ihkas tagasi aega enne anabaptistide hirmuvalitsust. Ta kogus salaja kokku rühma mehi, kelle kohta ta teadis, et nad põlgasid linnas valitsevat rikutust. Koos haudusid mehed vandenõu Leideni Jani ja ta lähedase abilise, linnapea Bernd Knipperdollingu vastu. Nad kavatsesid anabaptistid võimult kukutada ja anda Münsteri tagasi piiskop Waldecki valitsemise alla.

Ööl vastu 30. juulit võtsid Mollenhecke ja 46 vande­nõulast prohveti ja linnapea vangi ning panid nad raekoja keldrisse, kuhu anabaptistid olid peitnud suures koguses toitu ja head veini.

Peagi piirasid aga anabaptistide pooldajad raekoja ümber ja asusid selle seinu tulistama. Vandenõulased avasid julgustuseks veinivaadi, kuid ärevus, unepuudus ja alkohol osutusid ohtlikuks kombinatsiooniks. Nad jõid end purju ja vangid pääsesid vabaks. Järgmisel päeval vandenõulased hukati ja nende surnukehad visati ühishauda.

Piiskop ründas anabaptistide linna

31. august 1534

Piiskop Waldeck oli protestantlikelt vürstidelt abi saanud. Nüüd oli tema alluvuses 8000 sõdurit, kes olid valmis Münsteri kaitse­rajatised vallutama.

Piiskopi armee asus Münsteri linnamüüre oma kahuritest materdama juba enne koitu, kuid müürid olid paksud ja kivikuulid tekitasid nendele üksnes kerget kahju. See­järel ründa­sid palgasõdurid kuut linnaväravat, mida kaitsesid kartmatud anabaptistid, kes ei kõhelnud astuda piiskopi kogenud sõdalaste vastu lahingusse. Anabaptistid kallasid ründaja­tele kaela keeva vett, loopisid neid kividega ning tulistasid neid kirikutornidesse üles seatud suur­tükkidest.

Leideni Jan jälgis oma hobuse seljas lahingu käiku ja karjus linnakaitsjatele käske. Ta osutus sündinud väepealikuks, ja kui lahing lõppes, oli kaks tuhat piiskopi sõdurit surnud ja sajad olid anabaptistide poolele üle läinud.

Piiskop Waldeck paigutas oma 8000 sõdurit Münsterit ümbritsevatele teedele.

© The Picture Art Collection/Alamy

Piiskopi leeris puhkes mäss, mille tagajärjel vähenes tema sõjavägi alla nelja tuhande meheni. Münsteris seevastu pidutseti, olid ju anabaptistid alistanud arvuliselt ülekaaluka ja kogenud vaenlase.

„Armsad vennad, meie Jumal on suur. Ta on meid aidanud. Rõõmustagem ja tänagem oma taevast Isa,“ kutsus Leideni Jan oma karja üles.

Linnarahvas hakkas ekstaasis tantsima – Jumal oli selgesti näidanud end nende poolel olevana.

Jumal määras anabaptistidele kuninga

September 1534

Keegi kullassepp sai ilmutuse, et Jumal tahab teha Leideni Janist uue Jeruusalemma kuninga. Imekombel oli ka prohvet ise saanud samasuguse ilmutuse.

Vanemate nõukogu liikmed nimetasid Leideni Jani anabaptistide riigi kuningaks. Ta krooniti pidulikult ja tema lemmiknaine Divara sai kuningannaks. Valitsejapaari pähe asetati vääriskividega kaunistatud kuldkroonid, mis olid valmistatud linnaelanikelt konfiskeeritud ehetest.

Peagi kaotas kuningas vanemate nõukogu, määras linnapea Knipper­dollingi oma käsutäitjaks ning asutas õukonna, mille teenijad ja ihukaitsjad riietati sametisse ja siidi, mis varem olid keelatud. Siioni mäeks ümber nimetatud katedraali­väljakule püstitati troon, millel istudes jagas kuningas, valitsuskepp käes ja jämedad kuldketid kaelas, korraldusi. Ta mõistis ka õigust ning Knipperdolling tegutses tema timukana siis, kui kuningas ise mõõka kätte võtta ei soovinud.

Linnarahvas oli näljas

26. aprill 1535

Piiskop Waldeck oli mitu kuud blokeeri­nud toidusaadetisi Münsterisse ees­märgiga sundida piiramist trotsinud anabaptiste nälja abil alistuma.

Linnas olid kõik lehmad tapetud ja hobused söödud, viljaladudes haigutas tühjus ja anabaptistidel polnud näljasele linnarahvale jagada isegi kuivanud leiba. Paljud olid juba nälga surnud.

„Need, kellel veel süüa on, jagagu seda oma vendadega,“ karjus kuningas Jan. Ta käskis oma meestel kõik linna majad läbi otsida ja elanikelt kogu toidu ära võtta.

Kuningas Jan ise näljas ei olnud, sest ta oli käskinud oma sulastel aegsasti keldri täita veini, õlle, vilja ja soolalihaga. Teiste kohta aga otsustas ta, et toidu peitmise karistus on surm.

Leideni Jan oli ametilt rätsep. Kui ta 1534. aastal Münsteri kuningaks sai, pilkas kogu Euroopa teda kui rätsepakuningat.

© The Picture Art Collection / Alamy

Linnarahvas oli peagi nii meeleheitel, et kraapis kirikute seintelt lupja ja segas selle veega vedelaks kördiks. Inimesed püüdsid toiduks koeri, kasse, rotte, hiiri, konni, tigusid ning mis tahes teisi elusolendeid. Toiduks kõlbasid ka rohi, sammal ja isegi vanad kingad ning ometi suri üha rohkem linlasi nälga. Lõpuks pidi kuningas sekkuma.

Kuningas Jan pagendas Münsterist kõik tarbetud suud, see tähendab naised, vanurid ja üle tuhande väikelapse. Nad saadeti linnaväravast välja, kuid piiskop neile abi ei andnud. Ta kahtlustas, et linnast välja aetud on fanaatilised sektantid, ega lubanud neid oma sõjaväelaagrisse. Pagendatud jäeti linna ja piiramisrõnga vahele jäävale eikellegimaale nälga surema.

Münsteris olid veel ainult kuningas ja tema õukond, veidi alla kahe tuhande relvastatud mehe ning valitud naised.

Kahetsev naine kaotas pea

12. juuni 1535

Lõhe kuninga ja tema alamate vahel süvenes. Õukondlased käisid ringi täissöönuna ja tervena, ent teised olid näljasurma äärel.

Elisabeth Wandscherer, üks kuninga 16 naisest, kannatas süümepiinade käes. See ei saanud olla Jumala tahe, et kuningas ja tema õukond elasid külluses, samal ajal kui alamad kannatasid. Südametunnistuse piinades võttis ta ära oma kallid ehted ja palus kuningal sama teha.

„Jumal on ülendanud mind kuningaks. Mul on õigus kanda kullast kette ja mul pole vaja selleks kelleltki luba küsida,“ hurjutas kuningas Elisabethi.

Elisabeth palus luba Münsterist lahkuda, kuid kuningas Jan sattus sellest raevu ja mõistis Elisabethi surma. Ta lõi Siioni mäel korraldatud avalikul hukkamisel naisel oma käega pea maha.

„See on Jumala tahe!“ kuulutas kuningas Jan ja käskis õukonnamuusikutel mängida. Siis võtsid kohalviibijad üksteisel kätest kinni ja hakkasid ümber surnukeha tantsima.

Puusepp Gresbeck vahetas poolt

24. juuni 1535

Heinrich Gresbeck oli kuu aega varem Münsterist põgenenud. Piiskop oli säästnud ta elu, sest Gresbeckil oli olulist teavet Münsteri kaitse kohta. Nüüd juhatas ta piiskopi armee linna.

Heinrich Gresbeck ujus ööpimeduses üle vallikraavi linna­värava juurde, mille ta teadis olevat halvasti valvatud. Ümber tema vöökoha oli seotud köis, mille teine ots oli kinnitatud tema taga veepinnal ujuva planksilla külge.

Kuivale maale roninud, pani ta planksilla paika ja hetk hiljem hakkas üle selle tulema piiskopi palgasõdureid. Linna­valvurid magasid pahaaimamatult ja sõdurid võisid vabalt majast majja hiilida, tappes meessoost elanikke.

Lõpuks täitus linn hirmuhüüetega ja järelejäänud mehed püüdsid vaenlast minema ajada. Tänavail puhkesid verised lahingud, kuid lõpuks polnud nälginud linnaelanikel piiskopi sõdurite vastu mingit võimalust.

Selleks ajaks, kui koitis, oli surnud umbes 600 münsterlast ja ülejäänud olid piiskopi sõduritele alla andnud. Vangide hulgas olid ka kuningas Jan, tema käsutäitja Bernd Knipperdolling ja vanematekogu liige Bernd Krechting.

Peaaegu kõik linna meessoost elanikud tapeti ning sama saatus tabas ka kuninganna Divarat. Teistele naistele piisas taasristijate usu salgamisest ja linnast lahkumisest.

Fanaatiline jutlustaja Bernhard Rothmann lipsas üldise segaduse varjus linnast välja ning väideti, et teda nähti hiljem Rostockis.

Anabaptistide juhtfiguurid piinati surnuks

22. jaanuar 1536

Pärast pool aastat kestnud jõhkraid ülekuulamisi hukati anabaptistide kuningas ja tema kaks käsilast avalikult.

Piiskop Waldeck ja tohutu suur linnaelanikest koosnev rahvahulk jälgis vaikides, kuidas timukas sidus kolm surmamõistetut raekoja ees postide külge ning põletas hukkamõistetuid hõõguva rauaga nii, et üle kogu platsi levis tugev põlenud liha lõhn.

Leideni Jan talus piinamist vaikides, kuid Knipperdolling ja Krechting karjusid valust.

Timukas rebis meeste luude küljest tangidega liha, ning kui nad paari tunni pärast peaaegu poolsurnud olid, rebis ta neil keeled suust ja pussitas pistodaga südamesse.

Meeste surnukehad viidi Püha Lamberti kirikusse ning pandi ligi kahe meetri kõrgustesse ja üle 200 kilogrammi kaaluvatesse raudpuuridesse. Piiskopi mehed tõmbasid puurid köitega kirikutorni – Leideni Jani moonutatud laipa sisaldav puur kõige kõrgemale. Laibad jäeti rahvale hoia­tuseks puuridesse ning kolmiku piinamiseks kasutatud timukariistu eksponeeriti hiljem linnamuuseumis.

Anabaptistide puurid (vt tornikella pealset gooti stiilis kaart) on kirikutornis rippunud 1536. aastast alates.

© Shutterstock

Puurid kõlguvad siiani kirikutornis

Münster on 1535. aasta veresaunast alates olnud vankumatult katoliiklik linn ning anabaptiste meenutatakse seal siiani halva sõnaga.

Münsteri Püha Lamberti kiriku tornis ripuvad siiaini 1536. aasta jaanuaris hukatud anabaptistiliikumise juhtide puurid – hoolimata sellest, et torn on vahepeal täielikult uuesti üles ehitatud ja seda on korduvalt renoveeritud.

Algne kirikutorn lagunes ajapikku ja 19. sajandi lõpus see lammutati ning selle asemele ehitati uus, kõrgem torn. Vangipuurid pandi oma kohale kirikutorni tagasi 1898. aastal.

1944. aastal sai torn liitlaste pommitamises tugevasti kannatada, kuid kiriku renoveerimisel 1948. aastal pandi puurid nende vanadele kohtadele tagasi.

1987. aastal otsustas kogudus kolme kadunud hinge mälestuseks paigaldada torni kolm elektrilampi. Kõikidele linlastele aga kirikutornis kõlkuvad puurid ei meeldi: nende arvates ei tohiks tänapäevases ja sallivas ülikoolilinnas, kus on üliõpilasi üle maailma, sel viisil meenutada religiooni sildi all toime pandud julmusi.

Puuride kaitsjad arvavad, et need on hea meeldetuletus ühiskonnakorralduse arutu kõigutamise tagajärgedest. Igal aastal
25. juunil peetakse kirikus missa, millega tähistatakse Münsteri vabastamist anabaptistide hirmuvalitsuse alt.

Näita rohkem

Lõpetuseks

Ka pärast 1536. aastat oli Hollandis ja Saksamaal veel väikeseid anabaptistikogukondi, kelle vaimseks juhiks oli jutlustaja Menno Simons. Need anabaptistid, kes nimetasid end mennoniitideks, elasid eraldatuna ning mõistsid vägivalla hukka, kuid neid peeti siiski ohuks ja kiusa­ti taga.

16. sajandi lõpus said mennoniidid Hollandis ja mõnes Saksamaa linnas loa oma usku harrastada. Mujal jätkus julm tagakiusamine ning 18. sajandil hakkasid mennoniidid hulga­nisti välja rändama Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse, kus osa neist asutas uusi usukogukondi, nagu näiteks amišid. Tänapäeval arvatakse olevat kokku ligikaudu 1,3 miljonit mennoniiti.

Loe lisaks

Christopher S. Mackay

False Prophets and Preachers, Truman State University Press, 2016

William R. Estep

The Anabaptist Story, Eerdmans, 1995

Meister Heinrich Gresbeck’s Bericht von der Wiedertaufe in Münster, Heras Verlag, 2016

Loe ka neid artikleid

Tere Tulemast tagasi!

Sisesta enda kasutajaandmed

Taasta enda parool

Palun sisesta parooli taastamiseks, enda kasutajanimi või emaili aadress