Londonist põhja pool asuva Stebbingi elanikud ei suutnud silmi pöörata matuserong­käigult, mis venis aeglaselt läbi küla. Kadunuke oli kohalik lihunik Jacob Powell, kuid eelkõige köitis elanike tähelepanu tema kirst. Lihuniku kereümbermõõt oli eluajal olnud üle nelja meetri, mistõttu pidi tohutut kirstu surnuaiale tassima ei vähem ega rohkem kui 16 meest.

Need matused toimusid 1754. aastal ning tollal ei olnud paksus lihunikus õigupoolest midagi ebaharilikku. Loomade tapmisel ja tükeldamisel tekkivat liha ja vere lehka pidas rahvas „rasvaseks õhuks“, mis usuti ladestuvat kehasse. Powell oli lihtsalt saavutanud aukartustäratava kehakaalu: 230 kilogrammi. Seda ei peetud meest tabanud õnnetuseks, vaid vastupidi, ametihüveks ning tõendiks sellest, et lihunik oli olnud väga töökas ja tubli mees.

Ühiskonna vaade rasvumisele on ajaloo vältel korduvalt muutunud. Antiikaja kreeklased uskusid, et rasvumine on üks rumaluse märke. Keskajal peeti üle­kaalulisi jumalakartmatuteks. „See, kes on oma kõhu ori, kummardab harva Allahit,“ nentis 13. sajandil Iraani luuletaja Saadi.