Kuigi 1921. aasta suveks oli Eesti Vabariigi lõunapiir üsna paigas, tuli regulaarselt lõunanaabrite juures käivatel inimestel ette nii mõndagi huvitavat. 

Keegi härra jutustas 2. augusti Päevalehes:
„Eesti-Läti piir on praegu päris juhusliku iseloomuga, joon on küll enam-wähem kindlaks wälja arenenud, kuid tema wõib siiski iga silmapilk muutuda. Asi seisab nimelt selles, et piiriwalwurid omale piiriäärsetesse taludesse kas ise ehk mõnel juhatusel korterid on walinud. Hiljuti wähendati meie poolt walwurite peret – nii et mõned talud tühjaks jäid – tagajärg oli see, et teisel päewal nendes taludes lätlased sees olid ja nii nihkus piir juhuslikult mõnest kohast poole ehk terwe kilomeetri wõrra põhja poole. Pärast katsuti küll endine seisukord jalale seadida, mis aga juba oli raskustega ühendatud.

Walwurid ise elawad wäga mõnusat elu. Kui mina piirist üle sõita olen tahtnud, siis olen pidanud ise igakord neid nende korterisse tülitama minema. Läti pool seisab juba mees, see on, kui tema sõitjat märkab, püssiga tee peal ees. Sõitjat märgitakse „sisse“ siin- kui sealpool, see näib piiriwalwurite ainukene ja raskem töö olewat ja see kestab igal pool umbes 15 minutit. Kuni täiesti walmis oled, kulub siin- kui sealpool oma pool tundi ära, kokku üks tund aega.

Äri aga oskawad walwurid ajada ja muul wiisil raha teenida. Kewadel just lumelagunemise ajal tõin omale Latwijast mõned koormad kraami üle piiri. Load selleks olid ja paberid paremas korras. Walwurid-lätlased olid mind aga oma ohwriks walinud ja wõtsid minult ausal wiisil 2000 marka ära. [—]

Asi sündis järgmiselt: saanitee oli lõppe­misel, metsa- ja kõrwalisi teid mööda jõudsin hilja õhtuks talusse, kus Läti walwurid asusid. Walwurid ühel meelel kui müür wasta. Öösi nemad asju waadata ei saawat. Homme kell 8 hakkawat nemad asju waatama, kõik koormad tulewat lahti wõtta, läbi waadata jne. Seks kuluwat terwe päew ära. Ei aidanud ka palumine ega ähwardamine.

 Wäljawaade: 24 tundi ja reetee mokas. Seal sain märki, et tarwis määrida, siis minewat asi. Hakkasin ülema­ga kauplema. Tema pani mulle loogili­selt kokkuseatud arwe ette ja nimelt: Teil on 8 hobust, iga hobuse päew maksab teile 1000 marka, kokku 8000 marka. 2000 marga eest wõite aga kohe sõita. Mehel oli täitsa õigus ja ma sõitsingi kohe.

Sõitsin kell 12 öösi üle piiri. Meie mehed ei kössanudki.

Hiljuti käis mees Latwijast asjaajamises minu pool. Tema oli walge hobuse seljas ratsa üle piiri sõitnud, ilma et ta ühtegi walwurit näinud oleks ja seda weel päise päewa ajal, mitte kõrwalisi teid mööda, waid päris läbisõidu teel.

 Mehel puudus igasugune luba. Tema üles, et temal Läti komandandi sadul olewat. See oleks teda pidanud raskustest üle aitama, mis aga tulemata jäid.

 Teisel päewal ratsutasin mina sellesama hobuse seljas üle piiri Latwijasse, küll loaga taskus, aga walwurit ma ka ei näinud. Ma toon siin tõeasju ette, et ära näidata, kui wabalt hobuseid ja weel walgeid üle piiri edasi-tagasi wõib ratsu­tada. Läti walwurite juures wõib igal ajal Eesti piiritust osta, s. o. siis, kui nemad seda ei jõua ära juua.“